ma olen jummalast elus. (keegi äkki (käkki) noh muretses). vahepeal on toimunud palju närvesöövat remonti. st täpsemalt närvesööv kõrvuti lämbumisohtliku naeruga. üldse kuidagi viimasel ajal on naermisoht suurenenud. jajah. tõesti on see võimalik minu puhul.
ühtlasi käisin Kukus hõimupäevadel, vaatasin hurmavaid noormehi leelotamas ja ei saanud kuidagi peast välja ühte neist, kes meenutas mulle kangesti üht Leedu istutajat Rootsis, kes oli huvitav. ühtlasi vestlesin ühe noormehega, kes esitas palju huvitavaid küsimusi minu enesemääratluse kohta ja ei teinud esialgu väljagi minu ponnistustest talle selgeks teha, et koht, kuhu ta istuma potsatas, tegelikkuses juba on istumise ootel, aga ühe teise tagumiku poolt. tegelikult oli muidugi vestlus huvitav ja sisutihe ja mõtlema panev.
ja siis ma sain veel ühel teisel korral Kukus teada, et mul on väga ilus jalg. just nimelt jalg, mitte jalad. vaene vasak solvus täiega ja pidi suurest vihast ära surema. ja ilusast jalast hoolimata ei tahetud mind sugugi sebida ja minu protesteerimise peale, et miks ometigi, o miks, kui mul on nii ilus jalg, vastas vanurmees, et ta nimelt ei tulnud siia sebima, vaid räigelt tina panema. muidugi mõista ma rõõmustasin selle peale.
ja siis üks teine kord Levikas me tantsisime hommikuni välja ja kohusime ühe noormehega, kes ütles, et me oleme lihtsalt niinii nunnud, et tahaks kohe kaissu haarata ja kallistada, et nagu kaisumõmmid noh. ja uuris ühtlasi ka minu suguelu kohta ning kutsus pärast meid ühe näituse avamisele.
sel samal korral saime rõõmustada ka Rauli ja Pauli ja avastasime, et nad on meessoost mina ja Kärt. huvitav kokkusattumus. (välja arvatud sooline osa).
ja siis ühel teisel korral Levikas tervitas meid kohe sisenemisel Jaagupi blogi suurim fänn, kelle tõttu meil jälle oli lämbumisoht väga ligidal. õnneks peale öö lõppu kutsus ta meid endale külla pannkooke tegema ja sööma ja meie kohe läksimegi. äge korter ja humoorikad vestlused ja maitsvad pannkoogid.
ja siis, et oma mainet taastada, käisin ka teatris. vaatasin "Külmapilte" ja külmetasin sinna kõrvale koledal kombel, aga tükk ise meeldis. aplaus ja kniksutus.
siis käisin Hiiumaal ja lasin end kohutaval kombel paksuks sööta. aga see käib alati Hiiumaa külastamise juurde ja ma olin sellega õnneks arvestanud.
ahjaa, rabas sai ka käidud taaskord ja naasetud mõnusa jõhvikasaagiga, mis suuremas osas moondus jõhvikaliksiks. selle tarbeks torkisin ma kõik marjad nõelaga läbi ja ainuke, mis mu frustratsiooni seda tehes vähendas oli teadmine, et ühes teises korteris üks teine teeb (loodetavasti) sama just parasjagu. nüüd on liks pudelis ja just käisin baarikapis vaatamas, et ikka suurepäraselt äge näeb välja ka. eks siis paistab, kas maitseb ka samamoodi.
nüüd ma pean end veel oma laiskuses kokku võtma ja PÖFFile kirjutama, et millal ja mida ma seal teha tahan, sest minu suureks rõõmuks need, kes kord end sinna juba pressinud on, saavad see aasta niisama, kandideerimiseta. oo jipikajeeajeeajeeajee!
vot. homme ootab mind suur pidu ja loodetavasti ka palju nalju. eks ma siis annan teada, et kuidas oli. et kõik saaksid kadestada, kes ei käinud. oh elu elukest küll.Sildid: mees sa ei tea kui kiiresti ja kaua ma räägin, mul on maailma parimad sõbrad, muusika mu arm, oh seda matkaselli, oo loodus, piiiduu, vaata kuidas tantsin läbi elu |
