no tegelikkuses muidugi enam ei saja. väljas on muutunud hoopiski plötsiks. aga enne sadas. ja kohe nii suuri tükke, et ma Mustakalt töölt koju jalutades kilkasin üle tänava, et vau, missugused suured lumetükid kukuvad! tegelikkuses ma muidugi ei jalutanud tund aega koju ainult kaelalangeva lume tõttu. oma osa oli ka sellel, et ühistranspordis poleks ma kuidagi (suurest kraest hoolimata) suutnud endaette naermist edukalt varjata ilma, et mind hulluks peetaks. nii ma siis jalutasingi. päris pikk maa oli. aga see selleks.
lõppematu naeru põhjus on loomulikult üks minu meessoost töökaaslane. juba minu esimesest tööpäevast alates on ta meie trükkimistuppa asja teinud. küll niisama jutustama, küll aega parajaks tegema, ükskord tõi meile hunniku šokolaadi ja teine kord pakkus porgandeid. ja selle terve kahenädalase tutvuse jooksul ei teadnud ma isegi, mis ta nimi on.
täna muidugi kõik muutus. eile oli eelmise siiditrükkali viimane tööpäev. see tähendab, et tänasest olen ma seal täitsa üksi (valmis kõike ära käkkima). nii ta siis tormaski mulle lõuna ajal tuppa ja teatas, et väljas on lihtsalt kohutav lumi! ma ei saanud jätta protesteerimata, et lumi on ju just mõnus. selle peale teatas tema, et mis mõnus, üks sõitis ta autole tagant sisse ja nii on ta pool päeva kindlustuses istunud. krdi nõme ilm ikka! ega mul polnudki talle selle peale midagi öelda. siis avastas kolleeg, et mis kell juba on, ja tormas töötama.
mõned tunnid sain kenasti rahulikult olla, kui ta ükshetk mul taas tuppa tormas. seekord ilmselge plaaniga vestelda. seda kinnitas ka telefonikõne, kus keegi tahtis noormehega kohtuda ja too oli alguses nõus, aga siis helistas kümne minuti pärast tagasi, et ta ikka ei saa - kohutavalt palju tööd ja peab veel kuskil käima ja. pärast kommenteeris mulle, et parema meelega muidugi vestleb hoopiski minuga, kui läheb sinna kohtumisele. ja nii hakkas pihta küsimustelaviin. et kus ma elan, mis ma õhtuti teen, mida ma joon (?!), kus väljas käin, mis muusikat kuulan, kas ma suitsu teen, kus koolis ma käisin jne jne. lõpuks küsis ka, et mis mu nimi üldsegi on. (ja siis sain teada tema omagi - Andero). eks ma siis vastasin talle. minu vastuseid saatsid Andero hüüatused, et ohh, sa oledki täpselt selline nagu ma ette kujutasin! (seda hüüatust oli vähemalt kaks, kui mitte kolm korda). minu mismõttes?!-näo peale selgitas ta, et mitte halvas mõttes, vaid ta lihtsalt arvas juba enne, et ma olen selline, noh mingite pisiasjade pealt, nagu see, et mul on Biitlite kott. ja oh, neid pisiasju on veel ja veel. mina muidugi naersin. ja lootsin, et sain õigesti aru, mis ta _sellise_ all mõtles.
ja siis muidugi ei saanud ta mainimata jätta, et ta tahtis juba ammu minuga rääkida, aga teine trükkal oli ka koguaeg siin ja kuidas sa siis ainult ühega räägid, eksole. teine solvub ju! ja nii ta ei suutnudki oma õnne uskuda, kui ta täna nägi, et toas põleb tuli ja mina puha üksinda. eks ma muidugi naersin jälle natuke. rohkem naersin ma siis, kui me kinost rääkisime ja ta ütles, et viimati käis "Mamma miat" vaatamas. ja kogunisti kaks korda. (kujutlege uhkusenooti hääles). muigasin ja ütlesin, et vaatasin viimati "Detsembrikuumust". selle peale teatas Andero, et oi, seda ta tahaks ka näha. ütlesin, et oli täitsa normull. mis peale Andero küsis, et kas ma kutsun ta kinno vä. naersin pikalt. ja siis veel natuke. ja tunnistasin ta osavust. ütlesin, et vaatame seda kino-asja. sellepeale sain hurjutada, et mängin raskesti kättesaadavat. ja seejuures suurepäraselt, muidugi. aga et võiksime kinno minna küll. nüüd, kus ta mind nii hästi tunneb. naersin veel sinna otsa. siis peagi ta leidis, et peaks vist koju minema hakkama. ja enne lahkumist ütles, et ma olen väga kena. (ei, tal ei olnud nägemisel midagi viga. ei, toas ei olnud pime. ei, teda ei uimastanud lahustihais. või siis nüüd järele mõeldes - võibolla just uimastaski. loogiline ju).
ma naersin terve edasise tööaja. ja terve tee koju. ja vahepeal täitsa kõvasti ka. õnneks autod sõitsid ja ma käisin nii kiiresti, et keegi loodetavasti ei kuulnud. tegelikult ma muidugi naeran praegu ka veel. ja mõtlen, et täitsa kurb kohe, et ta varsti meilt sealt ära läheb. naer on ju terviseks ja mis minu tervisest siis niimoodi küll saab?!Sildid: hurmav naer, kaunitarmehed, ma olen normaal, mees sa ei tea kui kiiresti ja kaua ma räägin, töö |
ma tänan selle suurepärase ülevaate eest põnevasse paaritumismaailma