ma olen juba mitu kuud pidanud alla suruma oma salakavalalt ligihiilivat jõulutunnet. alguses oli kõiges süüdi tee, mis lõhnas nagu piparkook. siis mul oli juba selline tunne, et ohoo, varsti peab kinke pakkima ja lumes sahistama. sellel hetkel oli käes vist september.
suure pingutusega sain jõulutundest vabanetud. aga ega see olukord muidugi nii ei jäänud. üks hommik nimelt laulis Madis mulle hommikutervituseks "Läbi lume sahiseva". selle peale rääkisin talle detailselt, kuidas meil jõulud Saaremaal täpselt käivad. (mõnusasti ikka). siis oli käes oktoober.
nüüd on käes november ja üha raskem on jõulutunnet alla suruda. eriti täna, kui ma poes nägin üht valge karvaäärisega punase mantliga naist ja esimese asjana mõtlesin, et ohoo, Jõuluvana. õnneks ei pea enam kaua kannatama. jõuludeni on vaid 40 päeva. eelkingitusi võib mulle juba praegu tuua. hunnikutes.
ahjaa. täna ma sattusin taas lämbumisohtu, kui Madis pani endale salli kaela ja siis nässerdas sellega pikalt ja lõpuks rebis ära kaelast ja viskas maha ja peaaegu veel hüppas selle otsas. minu küsimärgi moodustanud näo peale teatas ta tõsimeeli, et sall kägistas teda. ja seda kinnitas ta veel ka siis, kui ma enam kuidagi oma hurmavat naeru lõpetada ei suutnud. meenus "Armastuse kahur" ja Müürivahe tänava kägistajakampsunid.
ja siis veel seda, et kes PÖFFima asub, sellel võib tulla taaskord minuga tegemist. seekord olen ma piletirebija. nii, et kõik on teada, kes kinos käivad. muhahaaa, kontrollfriigi unelm on täitunud.Sildid: film mu arm, hurmav naer, ma olen normaal, minu väikene elu, oo rõõm, saaremaa mu arm, töö |
