viimaste kodutreenimistega olen ma targemaks saanud järgmistes asjades:
- tagumik sureb vähem, kui selga panna ema pärisratturipüksid, need pehmendusega noh. üldiselt need just väga palju ei aita - rattalt maha ronides pidin endiselt peaaegu pikali käima
- kui sadul õigele kõrgusele reguleerida, ei sure varbad ära
- aeg läheb kiiremini, kui ratas teleka ette vedada, kahjuks peab siis muidugi vaatama kõike, mis telekast tuleb
- ratta edasi-tagasi vedamine on ikka krdi nõme ja raske ja võtab palju enam läbi kui sõit ise
- hea on treenimise ajaks ära kustutada tuled, et Rimi ette ei koguneks rahvahulk mu saavutustele kaasa elama
üldiselt tunnen ma end vahepeal ikka veel nii nagu selles "Minu isa oli ausus ise" laulus, kus üks sõitis kiikhobusega ühest linnast teise ja suurim ime oli see, et kohale jõudes oli ta endiselt sama kohapeal. a muidu on päris mõnus.Sildid: Peking pole kaugel, sport sport sport minu hinges ja südames on |
