| pühapäev, aprill 20, 2008 |
| mind ikka saadab rabakana rõkkav naer |
kõik algas sellest, et Jaagup ütles, et ma teeks talle sabakuue. mina muidugi esialgu kahtlesin, et kas ma ikka saan sellega hakkama. eriti veel viie päeva kiirusel. ja puiklesin vastu. a siis ma mõistsin, et ikka väga põnev ja uus ja huvitav kogemus, ja olin nõus. puhkasin rõõmsasti Hiiumaal ja tagasi tulles asusin aga asja kallale. õnneks väga kaua aega ei võtnudki (küll aga mõnusaid öötunde). ja valmis ta saigi. (tahtsin vahepeal öelda, et kes aga tahab, ma kohe õmblen talle asju, et saada rämerikkaks ja siis hakata maailma valitsema. muahahhahaha!) seda muidugi oli vaja tähistada ja kuna Jaagup oma tagumiku juba linna oli vedanud, ei saanud seda ju raisku lasta (tagumikku muidugi) ja nii me krabasime ka Kärdil kannist kinni ning asutasime end Džuuksurisse, olles enne lasknud end mu emal hellitada peenutseva veinipitsiga, mis matka kohe eriliselt lustlikuks ja hurmavast naerust rõkkavaks muutis.
Džuuksuris valisime loomulikult sellise koha, et meil oleks pidev ülevaade, et kes on kohal, kes tulevad ja kes lahkuvad. seetõttu nägime ka meie kuulsusest klassivenda, kes ütles, et nii tore, et kolm teletupsu on endiselt koos ja et me näeme väga head välja, ja teist mitte nii kuulsat klassivenda, kes ei öelnud vist midagi, aint patsustas meid rõõmsasti. ja siis veel mõningaid meie toredaid booifrende. kuulsusest klassivennaga õnnestus isegi kaks korda vestlemises skoorida, kuigi teisel korral ta alatult hakkas hoopiski ühe oma tuttavaga rääkima, keerates meile põhimõtteliselt näkku oma kaunid kannikad. aga ega me pole ka papist ning ei heitunud sellest kohe üldse, vaid võtsime hoopiski kuulsuse kannikatega jutuotsa üles, paludes neilt ühtlasi ka autogrammi. oh seda põnevat vestlust!
pärast Džuuksurit käisime Levikast ka läbi, kuigi ema just paar päeva tagasi espetsiaalselt oli meile südamele pannud, et me külastaksime ikka kauneid kohti ja väldiks õudsaid urkaid ehk siis seda sama va Levikat. Kairit, kes siin ükspäev küsis, et kas prouad enam Levikas ei käigi, seal muidugi polnud, ja nii me tulime peagi tulema. ega sellega muidugi veel hurmav nali ei lõppenud. alates sildist "Linnahalli sadam", arutasime pikalt, et kas see võib olla Sadam Husseini teisik ja mingipärast läks meie vestlus seepeale üle soomekeelseks, jätkudes nii kuni mu koduni ja seal all tänaval veel edasigi pikka aega. õhtu lõpetasime tõdemusega, et vabalt võime hakata soome keele tundidega raha teenima - meie räägime soome keeles, inimesed kuulavad ja pärast annavad meile selle eest raha. lihtne!
laupäeval aitasin teha isa juubeli ettevalmistusi ja ühtlasi olin end eelnevalt lasknud Ilmaril ja Kärdil veenda (ja ühtlasi neid veenda, et ma tegelikult ei vihka Ilmarit) minna vaatama Muraka rappa tedremängu. seetõttu pakkisin aga asjad kokku ja kimasin peale suurepärast ja humoriaalset teatrietendust "Eksituste komöödia" raba poole.
eks meil esialgu muidugi oli väike äpardus ka. nimelt pidime kokku saama Pärnu mnt Maksimarketi juures. terve tee sinna me arutasime, et miks me küll seal kokku saame, tee läheb ju mööda Narva mnt-d. poodi kohale jõudes helistasid meie kaasmatkajad ja ütlesid, et nad kohe väljuvad. väljusidki. kahjuks ühes teises Maksimarketis, ühes teises kohas. ehk Peterburi mnt omas. oh seda naeru. egas siis meil jäänudki muud üle, kui Oonurme poole kihutama hakata.
Oonurmes kohtusime kultuurimajas (vist oli. või oli rahvamaja) ka ülejäänud matkalistega ja pärast kerget õhtueinet leppisime entusiastlikult kokku, et paneme kõik oma äratuskellad viieks helisema, et siis hiljemalt kuuest rabasse minna. siis oli veel väike õhtušnaps ja uni võiski tulla. õnneks tõusin külmast lõdisedes üles juba vist umbes pool viis (kui mitte varem) ja ootasin kannatamatult, et millal küll kellad helisema hakkavad, et saaks üles tõusta. kahjuks läks veel aega. aga oh seda rõõmu, kui saabus päästev tirin. end valmis seades oli tore avastada, et nii teistes ruumides kui ka õues oli tunduvalt soojem, kui seal, kus meie magasime. oo mõnu.
esimeste päikesekiirte saatel asusime autoga teele, et peagi metsa äärde jõuda, kust siis hardas vaikuses (mida katkestasid vaid kaheksa inimese sammud ja riidekahinad) edasi rabasse liikuda.
rabas oli põnev. seda enam, et olin seal esimest korda. nii vara hommikul oli vesi kõik jäätunud ja liikumine oli tõeliselt kerge. ei mingeid vesiseid õnnetusi ega kummikukaotusi. vaid meie ja eemalt kostuv tetrede kudrutamine. kahjuks tegime kõikidest püüdlustest hoolimata vist liiga palju lärmi, sest tetresid me ei näinud ja mõne aja pärast polnud neid enam ka kuulda. kahju muidugi. (aga otsustasime matka lõpus paari nädala pärast uuesti proovida. eks siis paistab, kas õnnestub meil see või ei.)
pärast ebaõnnestunud tedrevaatlust sõime ja siis otsustasime rabas veidi ringi sumbata. just nimelt sumbata. hommikune päike oli kõik jää ära sulatanud, mis tähendas, et sissevajumise tõenäosus oli tunduvalt suurem. eks ma mõne aja pärast sain aru ka, et kuidas natuke targem liikuda on, ja nii piirdus mu lähim tutvus rabaga vaid paaril korral kinni jäänud mõlema kummikuga ja ühel korral ka tasakaalu tagasisaamiseks maha pandud käega. jalad jäid kuivaks. eks muidugi suur abi oli ka sellest, et Kärt ja Sass mu läheduses käisid, siis sai ikka vahepeal nende käest tuge ja väljatõmbamisabi.
ühesõnaga, rabas oli mõnus! milline vaikus! (noh, kui välja jätta meie jutuvada ja kõrvulukustavalt laulda röökivad linnud) ja milline loodus. ainsad tsivilisatsiooni olemasolu tunnused olid üle taeva lendavad lennukid. ja milline suurepärane lõunasöök keset mülgast. eks muidugi lõpuks viskas see pidev mätta otsast mätta otsa hüppamine üle ka ja kui lõpuks äraminnes kuiva metsa jõudsime, hüüdis mu sees küll miski üsna kõvasti hurraa! eks tagasitee oli ka päris valus. Merleke pidi minema Tartu bussile ja nii me kimasime omateada kõige otsemat teed (vähemalt kaardil) tagasi, jõudes üks hetk arusaamale, et kui kõik arvestused õiged on, on meil alles jäänud 15 km läbimiseks aega 45 minutit. tõeliselt suurepärane uudis, eksole. õnneks olid kõik arvestused valed ja autod ootasid meid peaaegu järgmise käänaku taga. oh seda rõõmu siis, mis lahti läks. natuke end suurest rõõmustamisest kogunud, asusimegi tagasiteele, mille ma suuremas osas lihtsalt maha magasin.
igatahes. rappa lähen ma loodetavasti veel vähemalt korra. ja mingi aeg lubas Sass meid ka Laagri koobastesse kaasa võtta. ja üldse teada anda, kui uusi põnevaid matku korraldumas on. kes oleks osanud arvata, et minust saab selline mõnus matkasell! (ilmselt ka mitte mu lihased, mis homme ägisemata liigutamast keelduvad ja ma seetõttu terve päeva lamamisasendis veetma pean). eks ma siis jälle kirjutan oma põnevatest loodusseiklustest. fredjüssitamise ja reinmarandamiseni!Sildid: hurmav naer, oh seda matkaselli, oo loodus, purjuki raske elu, sõbrad hoos, õmblemine mu arm |
postitas Katrjuss kell 20:21  |
|
| 2 Comment: |
-
loodusmaja oli see.
ja peaks mainima, et peale seda, kui avastasime, et autod on siinsamas ja palju aega justkui maast leitud ja merlel on ka palju aega, siis lebosime ja õgisime niikaua, kuniks merle siiski bussist maha jäi.
ja järgmise rabamatkani palume kohustuslikus korras kuulata:
www.ylikool.ee - fred jüssit ja turovskit,
ja http://akamai.tehnokratt.net/tehnokratt/arhivaar/loomultloom/ ka turovskit!
-
jep, õnneks sai ta kohe autole ja õigeks ajaks ikka Tartusse:)
ja ma lugesin tedremängu kohta ning tahaks selle ikka ära näha ka. loodan, et järg kord meil õnnestub.
|
| |
| << Home |
| |
|
|
|
|
loodusmaja oli see.
ja peaks mainima, et peale seda, kui avastasime, et autod on siinsamas ja palju aega justkui maast leitud ja merlel on ka palju aega, siis lebosime ja õgisime niikaua, kuniks merle siiski bussist maha jäi.
ja järgmise rabamatkani palume kohustuslikus korras kuulata:
www.ylikool.ee - fred jüssit ja turovskit,
ja http://akamai.tehnokratt.net/tehnokratt/arhivaar/loomultloom/ ka turovskit!