kuna ma ei viitsi koguaeg kirjutada, siis eks ma siin tagantjärgi heietan oma maailma põnevaimast elust täis kohutavalt lummavaid ja ekstreemseid seiku, tootes sellega lehekülgede kaupa igavest mäletamist (ja tuld) nõudvat maailma kõige suurepärasemat kirjandust, mis loodetavasti saab peagi koolides kohustuslikuks. või siis vähemasti mu lastelaste seas. höhöhö, terroristist vanaema. aga see selleks.
tegelikult algas kõik sellest, et Madis pakkus end Uude Maailma "Kapsaid" ehitama ja nihverdas pärast vastutasuks oma bändi Poetry Slamile esinema. mina kasutasin jällegi kohe võimalust, et ma Kärti polnud üldsegi pikka aega kohanud, ja vedasin ta sinna kaasa.
luuleüritusel oli palju maailmavalus noorukeid, sekka ropendajaid, räppijaid ja ka mõned, kes olid täitsa toredad poeedid. ega ma ausalt öeldes koguaeg ei viitsinudki seal kuulata. seda enam, et peale eelfinaali toimus finaal, millele järgnes finaali finaal ja lõpuks veel finaali finaali finaal. see kõik tekitas tunde, et see üritus ei lõppe kunagi. kui võitja selgus, olin ma pettunud, sest minu arust üritasid korraldajad Põhjamaade Hirmu läbi suruda ja ignoreerisid teistele esinejatele palju kõvemini karjuvat publikut sõnadega, et kamoon, JAAAAN, JAAAAAAN (või oli see Jaak, ikka Jaan vist) on ju nii lihtne karjuda. nojah, aus lähenemine tõepoolest. pärast humooritsesime Harju mäel ja saatsime Kärdi Levikasse.
ühepäevase puhkuse järel vuntsisime end üles ja panime Kukusse, kus toimus mõnus disko, nagu kohale jõudes selgus. kohe sisenedes tabasid meie silmi khuuulsad T-teatri näitlejad, kes pärast meie esimest däänsfloori hittimist end vahepeal meie lauda ümber olid asutanud. oh seda nalja ja naeru, mis edasi sai. tahtmatult pidime tõdema, et nad tunduvad ka päriselus veits sellised nagu need noormehed etenduses "Invasioon". see ei vähendanud muidugi huumori hulka. saime taaskord kiita oma tantsuoskuse eest - me nimelt pidavat nii suurepäraselt hästi tantsima, et lausa võimatu on valida, kumb seda paremini teeb, ja õiendada oma mölisemisoskuse eest, kuigi see tegelikkuses oli vastastikune.
ühtlasi kohtasime taas vana head Veikot, kes oli sama humoorikas kui ennegi. vähemasti meie vaatenurgast. sissejuhatuseks saime pikalt arutada seda, et kes surnud on ja kes tülis, ja pärast mitmeid kordi seda, kuidas ta käis Kirjandusfestivalil ja kuskil veel ja kas meie ka käisime, sest tema küll käis Kirjandusfestivalil ja veel ühes kohas. nunnu.
Kukus oli ka see tore noormees, kes eelmine kord Madise sõbranna Triinuga tantsu vihtus ja mille peale Triin hiljem kommenteeris, et ta polegi ammu sellise mehega tantsinud, kes ainult tema tisse vahib, ja kes minult hiljem küsis, et kas ta võib mulle natuke laulda ja ignoreerides minu kategooriliselt karjatatud EEEEIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!!!!!!-d alustas: "Kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur hall...", mis põhjustas mulle mõneks ajaks tõelisi kõrvakuulmishäireid. seegi kord käis ta ringi ja palus kõiki tütarlapsi tantsule. kahjuks oli edu teda maha jätnud ja ta nägu vajus üha pikemaks ja pikemaks ja ilme muutus aina õnnetumaks. aga sellest hoolimata ma talle halastama ei hakanud, sest mu kõrvadel oli eelmine kohtumine veel liigagi selgelt meeles.
üldse olime me Kärdiga kohutavalt populaarsed ja lasime end noormeestel (normaalsetel, muidugi) tantsitada nii, et võhm väljas. Kukus peame hakkamagi nüüd edaspidi käima ilmselt.
peo vahepeal helistas Jaagup, kes teatas, et ta hakkas nüüd koju minema ja tahtis enne teada, kus meie oleme. kui me tunde hiljem Levikasse suundusime, oli ta taaskord helistanud, et öelda, et ta läheb nüüd koju. midagi ta ei läinud. kui me ütlesime, et me lähme Levikasse, ütles ta, et ahaa, ma võtan siis takso ja tulen ka. ja otsustatud oligi. tegelikkuses saabus Jaagup muidugi jala. sellest oli kahju, sest me eelnevalt olime juba pikalt naernud, et apua, keegi tuleb Levikasse taksoga. LEVIKASSE!! Levikas ise oli kahjuks kohutavalt täis ja põhiliselt just mingisuguseid tittesid (milline kohutav mandumine, maivõi!) ja nii me suundusime hoopiski Kärdi juurde ööbima.
ööbimise käigus selgus, et mul on mõnusad karvased kaenlaalused ja et ka Jaagup on siiski inimene (sa lunn!). oli kohe mõnus ja hea.
järgmisel päeval külastasin ka oma mõnusat kodu, kus kohtusin M&Mi ja Rohelioga. Rohelio oli juba mitu päeva oma lõputööd teinud ja seetõttu oli aegajalt nurgast mingit omapärast itsitamist kuulda, millele järgnesid veelgi omapärasemad naljad koos sinna otsa tuleva rämeda naeruga. üks hetk haakis ta minugi oma huumorivõrku, mis tähendas seda, et mõnda aega me üritasime naerda kahel häälel - Rohelio alumist ja mina ülemist ja siis vastupidi. see omakorda muutus edasi hingamist pärssivaks naeruks, saateks M&Mi kaastundlikud pilgud. oh neid vanurite huumoripäevi.
õhtul oli teadupärast Eurovisioon. (ja "Kapsaste" avamine, kus esines ka Madis. kahjuks püüdis Eurovisioon mind nii oma võrku, et Uude Maailma jõudsime alles mingi ühe paiku. öösel, muidugi.) ma polnud Eurovisiooni finaali juba mitu aastat vaadanud. pean ütlema, et kõik oli sama. ikka oli seal kohutavaid vanureid esitamas naba ja kanni välkudes poppe ja noortepäraseid laulukesi. seetõttu oli ka täiesti loogiline, et me võtsime osa Juure ja Kiviräha võttetalgudest "Joome laulud ilusaks!" ning üritasime ka oma korteri joobnuid foorumis registreerida, aga suure osalejate arvu tõttu oli neil server maas. seega jäi meile endile teadmisrõõm kolmest joobnust ja kahest peagi lisanduvast.
kui punktide andmiseks läks, oli Eurovisioonist selleks aastaks küllalt, ja me otsustasime Kärdiga Uude Maailma sõita. nimelt rattaga ja Kärdiga mu pakikal. erinevalt eelmisest korrast, kus Kärdil õnnestus (või st minul õnnestus tema oma) rebestada oma püksitagumik, ei rebenenud seekord midagi ja me suutsime väga edukalt ringi kimada. saamata muidugi ei jäänud mõned sinikad, sest ma unustasin pidurdades ja maha tulles Kärdile öelda, et temagi maha hüppaks enne, ja nii meil oli paar korda päris huvitavaid peatumisi.
Uues Maailmas olid kõik juba täitsa purjukid. ja pärast Meriti, kes rääkis sellest, kuidas Peeter Sauter jutustas lastele lugu, kuidas üks mees tahtis oma tagumikku lukust avada ja leidis peenise selleks tõeliselt sobiva olevat, kohtamist otsisin üles oma peiksi, keda, nagu selgus, pidi koju transportima. ja nii ma jätsin Kärdi rattaga seltsimajja ja panin ise kodu poole minema, pooleldi magav Madis käeotsas.
pühapäeval arvasin, et elu on lõpuks ometigi rahulik, aga selle asemel saabusid mulle külla Kärt ja Merle, kellest viimane oli võtnud kaasa ka 3 l veini, mis osutus maailma halvimaks ideeks keset pühapäeva õhtut. meeldetuletuseks pean ütlema, et pühapäevale järgneb esmaspäev, kus inimesed lähevad tööle. oli huvitav õhtu.
igastahes ma nüüd mõtlesin, et säästan teid veits ja ei hakka kirjutama sellest, kuidas ma Diantsi soolaleival käisin ja kuidas me Madisega nädalavahetusel spontaansed olime ja esimese ettejuhtuva rongiga Aegviitu sõitsime. kõik selle jätan ma mõnusasti järgmiseks korraks. lugemiseni!Sildid: apimaja, apua, hurmav naer, kaunitarmehed, me oleme normaalid, minu normaalne perekond, muusika mu arm, oo loodus, purjuki raske elu, sõbrad hoos, tv mu arm, vaata kuidas tantsin läbi elu |
