laup vaatasime muidugi tõeliste eestlastena Eurovisiooni eelvooru. oh huumorit küll. ja neid kõiksuguseid tõlgendamisteooriaid.
pärast läksime KuKu klubisse tantsima. noh, õigupoolest meil oli selline plaan, aga kohale jõudes mõistsime, et DJ mängib suhteliselt omapärast muusikat, mis ei olnud halb, aga mille järgi oli natuke võimatu liigutada. ja seepärast keerlesid saalis ainult mõned peenutsevad paarid. ma tundsin, et pean veel jooma, enne kui selliste palade ajal tantsupõrandat hitin. spetsiaalselt tantsitava loo küsimise peale lasti meile nt Smokey "Alice"´it. eks lõpupoole läks muusika ka paremaks ja DJ nägu meie tantsimist vaadates rohkem selliseks, nagu ta nina ees haiseks midagi pahasti. aga ega me ei hoolinud.
õhtu lõpupoole tutvusime härra Tuutuga, kes luges meile oma telefonist luuleridasid, ja laulis Aafrika lauljatari laulu Kuubast. ühtlasi ühines meie laudkond tulede põlemapanemise hetkel suurepäraseks lõpulauluks Chicagos elavast politseimehest isast. laulu jätkus tänavalegi, aga siis hoopiski hädast (oh hädast) ja muudest suurepärasustest.
täna tegime Kristiga vastlapäeva puhul vastlakukleid, täitsa ise (või noh, Kristi tegi taigna ja mina mätsisin sellest pärast temaga koos kuklid ja küpsetasin valmis ja lajatasin moosi ja vahukoort peale). Maiks muidugi juba kommenteeris, et mismõttes meil nad ahjus küpsevad, tema ajal pole keegi ise teinud. noh, seekord tuli vastlapäev teisiti. koos käte külge jääva taignaga (no seda muidugi selle suure avastuseni, et käed saab ju jahuga kokku määrida) ning lumeta ja mõnusa Pika jala liuta. zänkz ölot, Ilmataat! kust ma nüüd endale pikad linad saan, ahh??
igastahes ma lähen nüüd hernesuppi sööma ja kukleid ja loodetavasti pärast on meil ka rahvuslikud mängud ja parketil liulaskmine. mõnus.Sildid: kiika kööki liilian kosenkranius, muusika mu arm, vaata kuidas tantsin läbi elu |
