ühesõnaga. Madis küsis ükskord pärast Kärdi sünnipäeva ja mina olin täiesti nõus. nüüd selgus, et ka isa on täiesti nõus ja seda isegi enne, kui astelpajumaitseline Nipernaadi ringi käima lasti. ja õnneks Madis ümber ei mõelnud, kuigi jõuluvana tõi mulle Sõnajalgade plaadi, mis jääb nüüd meiega koos Tunglasse elama. ja isa ka ümber ei mõelnud, kuigi Madis talle üks hetk teatas, et täiega mõnusa tütre tegid. kunagi hiljem vast räägin ka tollest Kärdi sünnipäevaöö sündmusest lähemalt, sest nagu Kärt järgmine päev enda suure suu õigustuseks ütles, on see üks tõeliselt naljakas lugu, mida rääkida. tõsi ta on. nii et siis juhhei ja palju õnne meile kõigi poolt!
seoses angiiniga olen ma viimased nädal aega kodus olnud. suurema osa sellest ajast olen ma veetnud Madise helesinistes pikkades aluspükstes. mugavuse pärast, ofkoos. praeguseks hetkeks on pükste põlved räigelt välja veninud. hiljutine kotletipraadimine lisas neile teeplekkide kõrvale ka rasvaplekke. seega ma näen nüüd välja nagu väike räpane vanamees. üldiselt on mul hea meel, et arst mu terveks kuulutas.
just selgus, et mu selgeltnägemise võimed ei ole mitte kuhugi kadunud. täiesti ootamatult hakkas mul kummitama "Dream a little dream of me". ümisesin seda enda ette ja ei läinud vist kümmet minutitki, kui see laul kõlas raadiost. natuke õudne hakkas.
kuna Kärt, vana sniiki reeturinässist baastardfriik, veab oma äässi taas Norra (aga mitte Asi), tundsin ma miskipärast survet see suurepärane dinee kiiremas korras ära teha. tegin kauni kutse, mõtlesin toidud ja kokkulepitud päeval ootasin külalisi.
menüüs oli suussulav peenisepasta suurte pallidega ja magustoit nimega "James Blunt with balls or not". lisaks sellele ka ohtralt veini. road olid äärmiselt maitsvad (isegi, kui seda ütlen ma ise. hoiatasin ka Madist, et siit alates me hakkamegi ainult lihapalle sööma). ja veini ja muid jooke oli...väga ohtralt. õhtu edenes naeru ja vestluse saatel. lahti korgiti üha uusi ja uusi pudeleid, hääled läksid kõvemaks, vaidlused tulisemaks (hommikul tõelise peoloomana varakult magama läinud Kristi kommenteeris Madisele, et vahepeal tundus talle, et ainult mina räägin ja hetkeks hakkas tal juba hirm, et me oleme omavahel kõik lootusetult tülli keeranud, kui arvestada meie üha valjenevaid hääli).
mingi hetk läks käiku ka kogu meie kodu vaba alkohol (st see alkohol, mis ei asunud hetkel poes, vaid meie kodus) ja napilt pääses Riia palsamgi avanemisest (selle eest õnnitlesin end hommikul).
oli lõbus ja tore. viimased külalised lahkusid esimese bussiga, šokeerides sellega hommikul 9ks tööle minevat Madist, kes oli koguaeg arvanud, et tegemist on viimase bussiga ja ta saab kauem magada kui paar tundi (tegelikult muidugi ta saigi, ärgates üles 10.20 vms).
järgmine päev ma surin. magasin terve päeva. ja siis hakkasid meenuma mingid asjad. nt sain end õnnitleda, et ma Feissaris (jumal teab, miks ma keset pidu sinna sisse pidin logima) otsustasin oma ühe rassisttuttava seinale rämedatele rassistkommentaaridele mitte kirjutada tõeliselt sisukat ja arukat ja argumenteeritud vastukommentaari "Minge te ka kõik persse!!". või siis esmasp, kui meie mõnus sõber Vilmar teatas mulle, et tema armastab meid ka. ja mina mõtlesin, mida helli (sest see kõlas irooniliselt) kuni selgus, et ta oli öösel meilt armastust täis sõnumi saanud. ja tõepoolest! kiiruga "Saadetud sõnumeid" sirvides ma tõesti olin talle sellise saatnud. asi on aga selles, et...AI HÄV NÕU MEMORI OF THISS!! tekitab küsimusi, et mida ma veel tegin, mida ma ei mäleta. jube on ikka see purjuki elu, ma ütlen.
