me avastame just kärdiga ühte valusat blogi, mis sisaldab kauneid pilte poolalasti meestest. meie põhilised kommentaarid: aaaargh! džiisäs!! nii rõvedad! no grõuss! nii tundeline no dsiisäs!
ja me oleme naised eksole. appi, ei ole võimalikud sellised pildid!
hiljem: Katrjuss says: selle pildi nimi on nice curves :D Nõmedad ei ole mitte ainult vanurid. says: ja :D Katrjuss says: sweet smile :D Nõmedad ei ole mitte ainult vanurid. says: that is so sweet! :P Katrjuss says: ISSSSAAANNNDDDD!!!' Nõmedad ei ole mitte ainult vanurid. says: :D Katrjuss says: eat the bulge Nõmedad ei ole mitte ainult vanurid. says: õudne! Nõmedad ei ole mitte ainult vanurid. says: holding it! Katrjuss says: :D Katrjuss says: making it bigger, no pliis :D Nõmedad ei ole mitte ainult vanurid. says: see oleks nagu george michael või siis tom of finland :P Katrjuss says: :D Katrjuss says: issand mul on juba üleküllastus, valususe, aga siiski vaatan edasi :D Nõmedad ei ole mitte ainult vanurid. says: jeesh! Katrjuss says: what is inside Katrjuss says: no appppiiiiiii Katrjuss says: feel it Katrjuss says: õu gaaaad Nõmedad ei ole mitte ainult vanurid. says: :D Nõmedad ei ole mitte ainult vanurid. says: he is :P Katrjuss says: oiled body Katrjuss says: no appi, mis pealkirjad
aga ma sain siiski PÖFFi vabatahtlikuks, kuigi alguses ära öeldi. kõik, kes krahli filmile tulevad, jätke joped koju, seda vähem mul tööd on. jippikajee!
hiljem: El velbbaumo says: huvitav, kas pärast kutsutakse lõpupeole ka Katrjuss says: ma mõtlesin ka, et kas lõpupeole ka saab :D Katrjuss says: või saavad sinna tiina lokk ja jaan ruus El velbbaumo says: :D El velbbaumo says: tiina ja jaan saavad siis tantsu keerutada vabalt :P Katrjuss says: jah, see on erapidu El velbbaumo says: aa, ja üks fotograaf on ka, kes selle üles pildistab ekspressi jaoks Katrjuss says: :D:D
kuna madis elab peaaegu-merevaatega luksuskorteris, siis ta leidis, et oleks täiesti ebaaus, kui ma merd ei näekski (sest mingi nõme kõrvalmaja on end täpselt tema maja kõrvale ehitanud ja seetõttu varjanud mõttetu klaasosaga merevaate). niisiis toppisime end aga riidesse ja eelnevalt rõdult ilma vaatamata kepsutasime entusiastlikult õue. nojah, ilm loomulikult oli täielik kräpp, mistõttu me sisuliselt jooksime need paarsada meetrit rannani ja tagasi, ning olles üksteist õnnitlenud selle suurepärase mereääreskäigu pärast, otsustasime, et targem on siiski majade vahele minna ja kõige targem üldsegi kedagi külastada, kes kohe seal läheduses elab. õnneks oli selline inimene täiesti olemas ja nii me siis seadsimegi oma sammud vilmari juurde. vilmar, nagu selgus, on üks suhteliselt maailma valusamaid (heas mõttes) inimesi. kohe alustuseks tegi ta paar hüsteeriliselt naljakat nalja ning kasutades ära minu hingamisraskustega seisundit, surus mulle kätte oma fotoalbumid. ma mõtlesin, et ta teeb nalja. kahjuks siiski mitte. nii ma siis pidingi pilte vahtima ja vilmar istus mu kõrval, et ma jumala eest ühtegi vahele ei jätaks. õnneks oli pilte vähe. vilmar õnnitles mind selle rituaali läbimise puhul, mis ta ikka kõigile uutele tuttavatele korraldab, ja ühtlasi näitas, kuhu ta albumid paneb, et ma teinekord teaksin kohe võtta. karistuseks pildivaatamise eest sõin ära kõik tema mandariinid. nii oli olukord jälle tasakaalustatud. pärast vaatasime "kodu keset linna" ja arutlesime pikalt selle üle, mida niina peaks tegema ja kas sirje valetab ning kes on meie lemmiktegelased. meie vestlust segasid madise karjatused stiilis "džiisäs, mida te teete?!", aga ega me end neist häirida ei lasknud, loomulikult. jutustasime aga edasi. ühtlasi üritades ka madist oma vestlusse haarata, näidates talle kes on kes ja tutvustades ekraanil säravate situatsioonide tagamaid. kahjuks madis ei võtnud sugugi vedu, pööritas silmi ja teatas sügava ohke saatel "app-ppiii!" ning läks hoopiski suitsetama. einoh, ise muidugi teab, kui midagi seriaalist, et mitte öelda Seriaalist, ei tea. mõne aja möödudes otsustasime talle halastada ja hakkasime hoopiski kaarte mängima. loomulikult mina põhiliselt võitsin ja madis põhiliselt kaotas ja vilmar oli teine. madisele oli see muidugi paras selle "laevade pommitamise" eest, kus mina kahe mängija hulgast saavutasin kõik korrad teise koha. naersime vilmariga võikalt ja lõime käsi kokku. mispeale madis teatas, et tema läheb nüüd igastahes koju. tegelikult ta ei läinud, vaid hoopiski võitis ühe mängu ja ütles, et see otsustas kõik ja tema võitis kogu seeria. ega meil ei olnudki selle peale midagi kosta. siis oligi aeg end riidesse tagasi toppida ja päriselt koju ära minna. oli tõesti tore õhtupoolik.
nagu arvata oligi, et kui teha pidu teemal "david hasselhoff", siis ei saa mittekuidagi midagi halvasti minna. ja otseloomulikult ei läinud ka. muidugi, kui me päeval šoplemas käisime, siis ma arglikult teatasin kärdile, et no väike paanika on tekkimas, sest nii palju on teha. seepeale ütles kärt, et tal juba on. mul ei jäänud ka muud üle, kui tunnistada, et mul tegelikult on ka juba, ma ei tahtnud meid lihtsalt närvi ajada. aga noh, see läks natuke üle, kui ma koju jõudsin ja kristi tükeldama panin ja hasselhoffi pildiga koogi valmis sain ja veel asju ära tegin. kuigi pärast oli ka pisuke paanika, kui kärdi juures palju asju üles riputada tuli, aga õnneks jõudsid ainult kaks külalist varakult kohale, mis meid toimetuste juures ei häirinud (isegi mitte peale nende kaebusi, et nad peavad vaatama, kuidas midagi tehakse, ja mis booli sisse läheb, ja üldsegi kedagi ei huvita, et nad juba kohal on) ja me saime kõigega ülejäänute tulekuks valmis. pidu oli otseloomulikult suurepärane! ma tantsisin kuskil kella viie-kuueni hommikul. täna ma selle eest end loomulikult ei õnnitle. mu keha valutab ikka täiega. ma ei saa voodist ega toolilt ega mittekuskilt üles. ma ei saa end liigutada. ühtlasi on mul jala peal räigelt suur sinikas, mis tekkis kas tantsuhoos või siis selle valusa kakluse käigus, mis meil kärdiga juhtus üks hetk (ja ma isegi ei mäleta, et miks). ühtlasi ma õnnitleksin kõiki, kes osalesid nendes suurepärastes tissinaljades, mida terve õhtu tehti. ja ühtlasi tänan ka kõiki, kes tulid. sest tõesti, ma olen juba terve õhtu naernud endaette seda pidu, suurepärane noh. ja nüüd ma kobin magama. kuigi ma peaaegu terve päeva kärdi juures juba magasin teleka ees, ei aidanud see eriti. igastahes ma tahtsin veelkord öelda, et greit saksess! (ja tänada awekat ja gregikut selle väljendi kasutamise eest, sest otseloomulikult see kummitas mul terve päeva täna). peopall, et mitte öelda diskokera, on nüüd kellegi teise väravas mõneks ajaks. ja ma tungivalt soovitan selles suhtes midagi ette võtta!
ma teen siin atraktsioonidele silte ja naeran enda ette täiega. ilmselgelt olen ma ületanud selle magamatuse kriitilise piiri, kus aju enam ei tööta korralikult, ja koguaeg on lihtsalt hüsteeriliselt naljakas. ah ma olen täielik naljahammas ikka. ja ma loodan, et teised ka seda homme mõistavad.
esmaspäeval tegime ära peokoosoleku, mis oli päris hea mõte arvestades, et pidu on juba laupäeval. õnneks sai palju nalja. tahaksin õnnitleda jaagupit suurepärase etteaste eest el munandona. mõnikord ma tõesti kahetsen, et keegi meid ei filmi. see, mis koosoleku teises pooles juhtus...noh...juhtus, mis juhtus, eksole. minu tervitused siinkohal kärdi koduveinile. heihei!
peale mõningast (päevast) peokoosolekust taastumist asusime usinasti tegevuslisti täitma. mis tähendab seda, et võrreldes eelmiste pidudega, on meil seekord kuidagi päris palju tehtud enne seda peoeelset ööd. mis on väga huvitav. ja ma kahtlustan, et tegelikkuses see ei tähenda midagi - teretulemast reede öö! ja üldsegi on huvitav see, et kõik inimesed, kellelt me midagi palunud oleme, on kuidagi eriti vastutulelikud ja sõbralikud ja lahked. ja üldse on asjad kuidagi sujuvalt laabunud. kuidagi veider nagu. samas ma saan muidugi aru, et ega inimesed ei suudagi ju sellise sensuani, nagu david hasselhoff, sarmile vastu panna. ja parem ongi. meile parem muidugi.
igastahes me täna mässasime terve päeva ja lõpuks oli pea juba nii sassis, et tekkis jälle see faas, kus kõik täiesti mõttetud asjad olid nii naljakad, et vahepeal ei saanud suurest naerust hingata. vähemasti meil tuli veel ja veel uusi valusaid ideid, mis õnneks on ka kõik täitsa teostatavad.
tähendab. tulge siis kõik aga peole. ma kordan veel üle, et see on 24.nov david hasselhoffi juures, vana-kalamaja 33-3. ja kes ei tule...no see vaadaku ise, mis teeb.
ajasin madise minema (või noh, peaaegu viskasin välja, aga viisakalt loomulikult), panin genialistide plaadi üle saja aasta (st üle niimitme aasta, kui nad laiali on olnud. ei, ma ei kuulanud neid mitte sellepärast, et ma oleksin neid lahkumineku pärast vihanud, vaid lihtsalt oli küllastus ja ei tahtnud) peale, muusika kõvaks ja hakkasin tegema mida? muidugi koristama. noh, vaheldumisi laulude kaasalaulmise ja tantsimisega. sest korter on tühi ja tühjas korteris, kus üheski nurgas keegi ei vahi, koristada - see on suurepärane! õnneks on tõeliselt vähe vaja. (nagu ilmselt ka veidrikuks).
ahjaa, uus grusiinia vanasõna: kes ees, see mees, kes taga, see ka mees.
"kuule, kas täna on reede vä?" "ei ole, homme on reede." natuke hiljem: "kas homme on reede vä?" "kuule me just ju tegime selgeks, et homme ei ole reede." "aa jah, homme ei ole jah reede, tegime jah selgeks." "oota..kuule täna on siis kolmapäev vä? ei ole ju, neljapäev on ikka, "paar" hakkas just. homme on ikka reede. appi, ma ei saa midagi aru enam! kus ma olen?!"
eesti on ikka nii krdi väike, et see ajab mind lihtsalt öökima. ja imestama, et ma selle üle endiselt imestan. ja ei, ma ei taha sellest lähemalt rääkida.
piinlikkusega pean tunnistama, et hääletasime täna emaga kaks korda tantsusaates andrus pärdiku poolt, kes (nagu madis ütles) on tänapäeva suurim filosoof. ja lisaks sellele ka ainuke mehelik mees seal saates. st olekult. nagu näha, see ei aidanud. kui nad välja hääletati, karjatas isa, et džiisäs, mitu korda me hääletasime tema poolt ja et tema maksab ju telefoniarveid ja et maha visatud raha. teesklesime emaga kurte. muidugi.
ja ma tahtsin veel öelda, et HASSELFEST tuleb 24.nov lgp preili Kärdi juures. siis hoidke aga see nädalavahetus vaba. me arutame asja täpsemalt ja siis tuleb ka täpsem info. vot nii.
lahe, et kui üle kolme nädala levikasse minna, siis esimese lauluna tervitab sind seal popidiot, millele järgneb kohe franz ferdinand, vennaskonna taasavastatud "15", jälle franz ferdinand ja anduri "tuled peale". ja kui juba hakkad tundma, et mõnus ja ükskord ka hea muusika, pannakse peale ladytroni elektroplaat. no hea mõte jah. (mitte, et ladytron oleks halb, aga just oli mõnus laule kaasa üürata).
ma tegelikkuses ei viitsinud midagi kirjutada. aga siis kaalusin võimalusi muid asju teha ja...noh need polnud ahvatlevad väga. eks ma siis imengi siin nüüd mingit teksti välja, et oma aega sisustada merlekeseni (45 mintsa. juhul kui ta ikka veab end meiega kohtuma). eile käisin oma üleni armsa paksukese juures ehk täiesti absoluutselt raseda õekese juures, kes sai aru, et tal pole vaja seda tervet kapitäit riideid, ning lahkesti meile kõik ära jagas. mõni meist (ehk mina) naasis ühe kotitäiega, mõni teine (minu ahnurist õde, muidugi) jällegi kahe kotiga. vähemasti on mul nüüd nt hunnik seelikuid. ja pluuse. ja teksad. ja muid mõnusaid riideid. õhtupoolikul ütles kärt, et nad seal parasjagu jaanuse ja martiniga peenutsevalt joovad "vana tallinnat" ja siis ma kohe mõistsin, et oo, ma olen ka nii peen, ning pressisin end ka kärdi juurde. oligi peen. nii jook kui huumor. ja et eriti peenutseda vaatasime ka "12 tooli" (seda vene versiooni, kus mängib see kaunis mees, kes "briljantkäes" oma tukka viskas ja ükskord siis oma pea ära lõi), mis oli päris humoriaalne. terve esimese osa suutsime ära vaadata enne, kui uni meid murdis (peenelt, muidugi). täna jällegi käisin mardilaadal, mis eelmise aastaga võrreldes oli huvitavam, sest seal oli rohkem osalejaid (minu meelest vähemasti), aga jamam seetõttu, et seal oli põhimõtteliselt olematu käsitöötarvete ja -raamatute valik. milline pettumus, ma ütlen. peaaegu oleks lõnga ostnud, aga müüja ütles, et oodaku ma aga jõululaadani, küll siis tuleb mõnusamaid värve. kohe allusingi. lõpetuseks ma tahtsin öelda, et seal honda (vist oli) reklaamis oligi jah kalm ja "run". mõtlesin pool hommikut (lõunat), et kus krt ma seda laulu kuulnud olen ometigi. vat ja siis lõpuks mõtlesingi välja. nüüd kuulan. mõnus laul on. no vot. sellise mõnusa ja täiesti mõttetu teksti ma suutsingi oma peast välja imeda. nüüd on jäänud veel pool tundi merlekese võimaliku kõneni. ma ei tea, mis ma selle ajaga pihta nüüd hakkan. oh, 29 mintsa. okei, ma lõpetan nüüd ära. uneaju pole normaalne.
hiljem: õujeeh, ma panen nüüd oma uue ja ülimalt soojusliku jaki selga ja uue ja ülimalt paksu salli kaela ja kepsutan rõõmsasti napsutama. eem... see tähendab vett jooma. informatsiooni kasulikkusega olen alati hiilanud.
uhh, see villavatiin on ikka tõeliselt mõnus. juba pikemat aega aevastan ja läkastan. ei imesta üldse, kui ma nüüd mõnda aega karvapalle välja köhin. väkens.
kui ma esimest korda kuulasin nüüd üle pika aja, siis ikka hetkeks kihvatas sees veel. aga enam ei olnud nii nagu enne, et poole laulu pealt pidi kinni panema, sest lihtsalt ei saanud enam edasi kuulata. nüüd ma juba kuulan mitmendat korda. hea on. tundub, et ma olen valmis kinno minema ja "sügisballi" ära vaatama. emotsionaalšokki saamata.
kõigepealt ma tahan öelda, et ma olen ise üks paras vanur. läksin kodust välja ja keerasin ukse nii automaatselt lukku, et kui ma alla välisukse juurde jõudsin, ei suutnud enam meenutada, et kas ma ikka keerasin korteriukse lukku või ei. loomulikult läksin tagasi kontrollima. oli lukus. tundsin end nagu sealt kodukindlustuse reklaamist, kus üks vanamees ka läks kodust ära ja tuli tagasi, et aknad ja uksed ja triikraud üle kontrollida (jah, ma kontrollin ka neid asju, mitu korda tavaliselt). ma loodan, et naabrid ei näinud mind mu seniilsushool. siis ma tahtsin veel öelda, et tänu sellele, et talv tabas mind taaskord ootamatult (nagu ta ikka teeb), ja väljas on hõuli šitt kui külm, vedasin ma oma vana ja vaese keha kadaka teele, tuletades meelde kõiki neid suurepäraseid ühistranspordivõlusid, ning ostsin lõpuks ära voodri, villavatiini ja lõnga. nüüd ma ei pea enam ei kehast ega peast külmetama ja saan valmistada endale mõnusa jaki ja mütsi. nüüd, kus ma olen ka ilmast ära rääkinud, saan pühenduda täiesti jaagupi sünnipäevale. see oli muidugi suurepärane. tore oli kohe alguses bussiga, mis oli marsa hoopiski. kuidagi imekombel me jõudsime oma pool tundi varem peatusesse ja peaaegu juba õnnitlesime üksteist kärdiga selle puhul, kui selgus, et erinevalt bussiinfost mere pst-lt väljuvate busside tablool ei ole meile vajalikust bussinumbrist isegi mitte väikest kriipsukest. kui me allasadavas lägas järgmisse peatusesse kõndida otsustasime, saime seal uue üllatuse osaliseks - järgmist peatust ei olnudki. vähemasti seal, kus enne oli, ei olnud enam ühtki bussimärki. humoorikas. egas siis midagi, ei jäänud midagi üle, tuli balta minna. trammiga. mida muidugi ei tulnud. ma olen täiesti kindel, et see on midagi murphy varasalvest, et kui sul on maailmatumalt aega ja jõuad varakult peatusesse, et siis on mingi jama ja lõpuks ikkagi jooksed viimasel minutil bussi peale. õnneks see osa jäi tõestamata. tramm tuli ja jõudsime õigeks ajaks balta. et tõestada hoopiski seda teist murphy varasalve, et kui sajab igast rõvedust ja sul on püksid märjad (säärest, muidugi) ja jalanõud ka ja pea tilgub ja üldse on mõnus külm olla ja sa oled õigel ajal peatuses, siis noh, buss jääb hiljaks muidugi hoopiski. lõpuks saime peale ja isegi selgitada marsajuhile, et mis peatust meil vaja on ja kas ta ütleks meile palun, et millal see tuleb. peale piiiikka mõtlemist sai juht isegi aru ja lubas öelda. mõningased hirmukrambid hiljem (et kas me saame ikka maha õiges kohas) ja jaagupi lohutust, et kui te ei tea, kus te olete, siis karjuge ja me tuleme teid päästma, jõudsime kohale ja lõpuks läbi pimeda ja lume sumbates ka jaagupi juurde, kus jaagupi ema tõstis meile ette kohe suure prae (peaaegu nagu jõulud, aga selle vahega, et jõuluvana käis ainult jaagupil) ja riläks võis alata. sai palju mõnusat nalja ja maitsvat kokteili ja lõpmatuseni tantsida (zhänk ju, dj martin) ja tarkust sai ka juurde (teinekord ma tean, et tantsust kuuma nahaga ikka pole väga hea peaaegu-pakasesse istuma minna, järgmine päev on mõnus külmetustunne) ja lõpuks, nii umbes kaheksa ajal, sai ka magama. ja kunagi järgmine päev sai ka koju. ja sealt edasi kunagi järgmine päev oli isegi natuke rohkem tunne, et võib vahelduseks selle magamise ära lõpetada. ühesõnaga, täiega äge oli see pidu. zhänk ju jaagup. ja ma võin saladuskatte all öelda, et ühes spetsiifilises kuluaaris sosistatakse ka ühest teisest ägedast peost, mis varsti vblla juba toimubki. et tasub valvel olla. vot.
martin kutsus meid taaskord baari appi ja me muidugi läksime ka kohe, tallaalustena. või siis rahaorjadena. aga see selleks. minnes olime valusad natuke ka muidugi. sõitsime trollis ja olime suures vestlushoos, st mina olin muidugi. ma just lugesin läbi sellise toreda raamatu nagu vaskressenskaja "ema süda", mis räägib lenini emast, ja pidin kohe kärdile ka jutustama, kui üllas ja suuremeelne ja kombekas see raamat on. muidugi tänu sellele panime rõõmsasti peaaegu oma peatusest mööda. avastasime viimasel hetkel, et õu kuule, me peame siin maha minema. ja enne muidugi ei taibanud väljuda, kui trolliuksed musitseerima hakkasid. õnneks uste vahele ei jäänud. vedas. baaris muidugi hakkas selguma, et oi, milline suurepärane muusika. ja edasi selgus, et oi kui lahe, pidu kestab kuueni. hommikul. martin nimelt ei pidanud vajalikuks seda mainida, kui meid appi kutsus. naiivselt lootsime, et äkki neljast saab ikka juba minema. muidugi mitte. kuna tegemist oli tränapeoga, siis noh, inimesed ei väsinud ega väsinud. mõnus narkopidu ju. arutasime pärast, et joodikud on ikka mõnusad. joovad end täis ja vajuvad juba kahest ära koju. antud peo noored aga tundusid mittekunagi üldse äravajuvat. neid voolas baari aina juurde ja juurde. kui oligi hetkeks tunne, et natuke rahulikum on, siis polnud vaja muretseda - see tunne ja hetk möödus imekiiresti. ja täiesti õudne, millised seal inimesed välja nägid. kõikidel olid mustad ringid silmade ümber ja sisuliselt olid kõik täitsa ühte nägu. mõned värisesid ja tõmblesid leti ees. suhteliselt õudne. ja hirmutav. otsus mittekunagi enam tränapeol baaris olla tekkis ikka ruttu. lõpuks mässasime kolmekesi suures baaris end hingetuks ja lugesime peo lõpuni jäävaid tunde. kui me kuue ajal minema hakkasime, oli mõlemas saalis veel päris palju rahvast. väsimatud. ja tippi nad, krt, ka ei andnud väga. täna on täiesti kohutav olla. mu keha valutab ja kõrvus kumiseb rämemuusika kaja. ja terve öö nägin unes, kuidas jooke välja valama pidin. mõnus.
meie peresisene infovahetus on täiesti hirmutav. just sain maiksilt teada, et ta teab mu elust kõike, olles rääkinud kõigiga välja arvatud minuga. ja et ma täpsustaks talle nüüd mõningaid kohti. no õudne! meie peres ei jää midagi saladuseks. tegelikult muidugi lahe. palju vähem suukulutamist. ja üldse. nunnu.
hiljem: appiiii! lõpetage see infovoog, ma ütlen. päris valus! ma tegelikult naeran praegu täiega, sest see pole võimalik lihtsalt. appii, mu valus perekond!
