| pühapäev, november 26, 2006 |
| unenägude fantastiline maailm II |
nägin täna unes, et tõnn lamp oli tõeliselt ülekaaluline ja osales parasjagu kestvatel lavaka sisseastumiskatsetel. ülesandeks oli aeroobikakava duran durani "relax don´t do it"-i järgi (ohh, mis kaunid mälestused selle looga). oli koomiline. isegi unes suutsin vaevu viisakaks jääda ja mitte väga kõvasti naerda. pärast ütlesin tõnnile, et ta ikka mulle ka ütleks, et kas lavakasse sai. sai küll. ja oli alla ka võtnud. vat selline unenägu siis.
kell 1:05 - haha! nagu tellitult! keeran etv ja robbie williams laulab "relaxi". see _on_ minu laul!Sildid: muusika mu arm, unenägude fantastiline maailm |
postitas Katrjuss kell 00:31  |
|
|
|
| kolmapäev, november 22, 2006 |
| mis see juhe on |
| ma teadsin kohe, et ikka isal oli väga halb mõte elioni infoliinile minu nr anda - noh, tavaliselt ma ei saa niimoodi juhendatult aru, et mis ma tegema pean ja lähen närvi ja lõppkokkuvõttes on käkk ja kõik vihased. õnneks elioni-tädi vist oli harjunud sellistega - rääkis väga lihtsalt ja arusaadavalt. vajutasin erinevatelt pultidelt nuppe ja rääkisin, mis ekraanil toimub, ja oli igati huvitav (peaaegu nagu suhtlusliin). ainuke viga, et paremaks ei muutunud midagi - telekas näitas endiselt ainult pilti ja heli võis peas juurde mõelda. elioni-tädi seal oma kontoris ka midagi tegi ja vahepeal oli niii pikk vaikus telefonis, et ma juba kahtlustasin, et tädi küsis midagi, mida ma ei kuulnud jällegi (ka emalt päritud) ja siis ootab vastust ja mina ei vasta, sest piinlik oleks öelda, et "ahh?" ja "mida?" ja "mis see küsimus oli?", ja nii me vaikime ööni. õnneks ta vist hoopiski konsulteeris kellegagi ja ütles, et ma ühendaks lahti mingi juhtme. ja ma ei saanud midagi aru, et mis juhe, ja hakkasin mingit sikutama. no suure sikutamisega (hiljem selgus, et absoluutselt vale juhe oli, õnneks ei suutnud seda sealt välja sikutada, tänk gaad!) vist läksin mingi teise juhtme vastu (mis ilmselt oli õige juhe) ja hoplaaa! heli oligi tagasi. piinlik oli ka pisut muidugi. kuigi tädi lohutas, et ikka juhtub ja head päeva. mina loomulikult loodan, et ikka ei juhtu enam, sest ma küll ei tahaks teinekord mingeid juhtmeid ühendama hakata. ja telekat vist ka ei julge kinni panna - äkki heli kaob ära ikkagi. aga ilmselt siiski peab, sest ma lähen nüüd rongile vastu. lilledeta. aga rõõmuga. õu häppi dei! Sildid: aju jäi koju, jansa, oo rõõm |
| postitas Katrjuss kell 16:24 |
|
|
|
| teisipäev, november 21, 2006 |
| kõva koore all on siiski pehme sisu |
| lisaks võimele minna suvalise inimese juurde (muidugi kerges šnapsitusastmes) ja öelda, et "sa oled ikka täiega tuttava näoga" või et "ma tean sind!", olen ma emalt pärinud ka ärevustunde. selle sama, mis paneb teda iga kord kõiki läbi helistama ja kontrollima, kas kõik on ikka hästi. nüüd mul on ka see. juba teist päeva. ärev on olla ja magada ei saa ja isu ei ole (mis iseenesest on juba suur ime). see on vastik! tegin pika jalutuskäigu (või õigemini alustasin jalutamisega ja lõpetasin tormamisega. nagu mul ikka juhtub, kui ma olen vihane või mõtlen liiga palju ja liiga kiiresti). ei aidanud. nüüd ma ei teagi, mis teha. vast läheb üle. peaksin vist vähem muretsema. Sildid: minu normaalne perekond, tõeliselt raske elu |
| postitas Katrjuss kell 18:09 |
|
|
|
| pühapäev, november 19, 2006 |
| i´m old, kärtsaf! |
"mis su nimi on?"
"piret."
"mis koolist sa oled?"
"???"
"mis koolis sa käid?"
"üli...mis mõttes??"
"otseses."
jah. ma tunnen end aegajalt tõelise vanurina. vähemasti sai palju nalja. ja vähemasti ma nägin unes, et mina olengi tiiu kuik, moelavade kuninganna. ja vähemasti sain ma mardilaadalt mõnusat lõnga ja mõnusa kudumisõpiku. ja vähemasti said mikk ja olga finaali. ja õnneks on BBC prime. elu on ju tglt täiega okei. sest even an oldest person can change the course of the history. lootust on.Sildid: hurmav naer, käsitöö mu arm, muinsustervitus, tv mu arm, unenägude fantastiline maailm |
| postitas Katrjuss kell 22:12 |
|
|
|
| pühapäev, november 12, 2006 |
| väike piparmündiküpsis |
isadepäev = kahepäevane söögiorgia.
liigutamine paneb mind ägisema.Sildid: iiting disooder |
| postitas Katrjuss kell 22:48 |
|
|
|
| reede, november 10, 2006 |
| tähelepanekuid elust, minu elust |
1. kalamajast pärnu mnt-le ja tagasi jalutades saab mõlema otsa jooksul mõnusasti ära kuulata scissor sistersi "ta-dah´i". (muidugi oli see ka puhtalt plaadiga uhkustamiseks siia kirjutatud).
2. läbi baltijaama on pärnu mnt-le pikem tee kui pärnu mnt-lt läbi linna tagasi koju. (vähemasti minule tundus nii).
3. ma olen suutnud välja arendada ideaalse tühja pilgu vastutulijaid tervitama. (ilmselt olen tänu võlgu igasugustele pervonklitele, kes tihtipeale pilgust igasuguseid asju välja lugeda suudavad).
4. värske õhk on ajule hea. mind tabas inspiratsioon! nüüd ei peagi enam kangakuhjasid mõttelageda näoga vahtima.
5. ja noksivideo on valus.Sildid: minu väikene elu |
| postitas Katrjuss kell 17:52 |
|
|
|
| kolmapäev, november 08, 2006 |
| unenägude fantastiline maailm |
| igapäev ikka ei saa unes teada, et priit kuusk ja lembitu kuuse on homod ja juhan ulfsak on tõeline naljalemb. Sildid: unenägude fantastiline maailm |
| postitas Katrjuss kell 10:02 |
|
|
|
| pühapäev, november 05, 2006 |
| strange movies |
| merlel oli õigus - osasid filme ei peaks uuesti vaatama. Sildid: film mu arm |
| postitas Katrjuss kell 12:32 |
|
|
|
| laupäev, november 04, 2006 |
| kalapäev |
ega ma arvasin kohe, et ega ema mind nahutamata ei jäta selle eest, et ma seekord saaremaale kaasa sõita ei viitsinud ja vahelduseks hoopiski koju üksindust nautima jäin. seega polnud ka mingi üllatus, kui ta mulle enne minekut kahekilose lõhekala sülle väntsatas ja ütles, et mina pean selle ära puhastama ja fileerima ja soolama ja ükskõik, et ma seda enne teinud ei ole. kuna tuhkatriinude elu kerge ei ole, võtsin omale kahepäevase puhkuse idee seedimiseks ja alles siis asusin selle suure töö kallale. õnneks on mul kodus terve riiulitäis tarku raamatuid, millest ikka raskeil kodutöil abi on. ja seepärast võtsin kõigepealt ette sellise tarkust täis teose nagu "perenaise käsiraamat" (l. lints, d. luitva, i. savi, s. masso, h. jänes, tallinn, valgus, 1968, lk 114-115), kust ma sain teada, et:
1. "soolatuna on maitsvaim isalõhe, emalõhe annab aga väärtuslikku marja". tõin (eeldatavasti, ma ei hakanud uurima) isaskala kapist välja ja asetasin lauale. ega ta väga kerge ei olnud, aga paberit lahti harutades ei arvanud ma ka, et tegemist on sellise hiiglasega. ausalt öeldes oli see pisut hirmutav. ja kui ma kala lõpuks ka kilekotist vabastasin ning see mul libeduse tõttu peost libises, tõin kuuldavale hirmukarje ja hüppasin isegi pisut köögilauast eemale (noh, nagu mul ikka juhtub igasugu liigutavate jõletistega). õnneks ma mõistsin peale mõnda sekundit, et tegemist on ju surnud kalaga. seega sain jätkata protseduure. järgmiseks lugesin: 2. "kalal lõigatakse esmalt ära pea, saba, uimed, avatakse kõhuõõs ja lükatakse sisikond ettevaatlikult välja." väikest jälkusegrimassi tehes avastasin, et toredad poetädid olid õnneks kõhuõõne siiski ise avanud ja sisikonna ettevaatlikult välja lükanud. seega jäi mul üle vaid pea, saba ja uimed eemaldada (õigem oleks öelda, et nüsida. alles pärast avastasin suurepärased kalakäärid). seejärel: 3. "kala ei tohi peale lahkamist enam pesta, vaid selle peab niisutatud ja tahedaks pigistatud puhta rätiga seest-ja väljaspoolt üle pühkima". kuna see kõlas üsna ähvardavalt, jätsin selle tegemata. (ja muidugi osalt ka sellepärast, et ma ei leidnud köögist puhast käterätikut ja toast ei viitsinud ka tooma minna). sellele järgnes fileerimine: 4. "kala liha lõigatakse selgroo küljest lahti kaheks fileeks". no ma ei tea. kui ma olin kala kaheks lõiganud, siis ma igastahes pisut naersin nende poolte välimuse üle. aga eemaldasin siiski ka selgroo. ja suure koguse kala koos sellega. ja naesin veel pisut. 5. "seejärel lõigatakse fileedelt ära küljeluud ja kõhuservad". kuna mulle tundus, et juba selgroo eemaldamisega olin ma eemaldanud peaaegu, et pool kala, ei julgenud ma väga midagi rohkem eemaldada. luud noppisin niisama välja ja kõhuservadest lõikasin ka pisut ära. alguses tundus, et vist liiga vähe, pärast jälle, et liiga palju. igastahes naersin ma veel pisut kala räsitud väljanägemist vaadates ja liikusin edasi järgmise etapi juurde, milleks oli: 6. "tugevaks soolamiseks võetakse 1 kg lõhefilee kohta 100-150 g soola, 1g salpeetrit ja 5 g suhkrut". kuna ema oli poole segust juba kokku seganud (salpeetrita) ja näidanud mulle ühest teisest targast raamatust nimega "valik toiduretsepte" (m. eesmaa, a. küüsverk, s. masso, tallinn, valgus, 1980, lk 4), et 1 sl soola = 30 g (seega kokku 1 kg peale 5 sl soola ja 1 sl suhkrut), segasin teise poole ise kokku ja mätsisin kala tükid mõlemalt poolt sellega kokku, keerasin ühest otsast rulli ja panin väiksesse kilekotti ja taldrikule. ja siis külmkappi mõnulema. umbes ööpäevaks. ja siis oligi valmis selleks korraks. nüüd tuleb vaid söömist oodata. mõnus. ja mina olengi see, kelle kohta oliver saab öelda, et uhh, tädi on jälle kala puhastanud. head isu teilegi! Sildid: aju jäi koju, kiika kööki liilian kosenkranius, minu normaalne perekond |
| postitas Katrjuss kell 22:49 |
|
|
|
| kolmapäev, november 01, 2006 |
| no Sir, no dancing today! |
pidu sai otsa ja oli päris okei. mitte nii äge, kui esimene kord, aga suva. ei viitsi end sütitada. keha valutas (taaskord) ja kui ma uue aja järgi peale viite ja vana aja järgi peale kuute koju jõudsin, siis oli küll selline tunne, et pea tuleb otsast ära ja veremaik suus ka kuskile ei kao. õnneks suutsin magama jääda siiski. ärkasin alles lõuna ajal selle peale, et jaan küsis, et mis sööki ma tahan. selle vestluse ajal ma muidugi suutsin nii kolm korda vähemalt (kui mitte rohkem kordi) magama jääda. tänaseks, tuleb tunnistada, olen täitsa välja maganud. lõpuks.
närvirahustuseks käisin teatris ka ja vaatasin ära "tõde ja õigus. teine osa" Linnateatris. täitsa änksa oli, aga minu meelest mitte nii äge kui "karin. indrek. tõde ja õigus. 4.". ja kui rahvas näitlejad juba kolmandat (kui mitte neljandat) korda tagasi kutsus, kahtlustasin küll, et tuleb jällegi püsti seista (kuigi ma ei plaksutanud viimasel korral ja lootsin, et plaksutus vaibub). seekord ma seda väga hea meelega ei teinud (mitte, et etendus oli halb, väga hea oli, aga minu arust ei olnud nii hea, et püsti tõusta), aga kuidas ma ka seal esireas näitlejate nina all istuma jään, eksole. millegipärast jah inimesed tahavad iga etenduse lõpus püsti karata. mingi uus trend vist. (kusjuures IV osa lõppedes oleks ma ise esimesena püsti karanud, sest see oli minu meelest seda väärt). kiituse väärtus ju muutub väiksemaks niiviisi.
ja veel tahaksin ma öelda, et nende pärast, kes teatris dresside ja hiiglaslike oranžide zatši tossudega käivad, minusugused ei julgegi oma kaunist ja viisakat kleiti selga panna. igakord on selline tunne, et ma olen liiga pidulikult. aga noh, minu arust peabki teatris kaunite riietega olema. ja kus ma siis veel oma uusi suurepäraseid kleite näitan, eksole.
ja et ikka tõestada oma tõelist teatrifriiklust, käisin täna ka Linnateatri piletisabas hommikul. jõudsin mõnusasti 7.45-ks ja kuigi üks tädi proovis must tänaval ette joosta, oli kordki mu pikkadest (või siis vähemasti tädi omadest pikematest) jalgadest kasu ja sain siiski tädist ette(ja mitte korraldades mõnd piinliku maratoni, vaid õnneks suutsin ka normaalsele käimiskiirusele jääda. peaaegu) ja sabas viiendaks. vedu. muidugi tahtsid kõik vanurid ka kohe jutustada (ja mitte lasta mul lugeda, kuigi vahepeal suutsin end edukalt raamatuga varjata ja vestlemist vältida). ja esimene oli seal mingi valus tädi, keda, hiljem meenutades, olen ma seal ennegi näinud. minu ees seisev tädi ka kinnitas, et see tädi on alati esimene. ja ta ei kujuta ettegi, et mis kell ta sinna kohale juba tuleb. ükskord minu ees seisev tädi oli tulnud seitsmeks. siis igastahes oli see teine tädi juba kohal olnud. tundsin, et 1.detsembril peaksin küll mingi 5-ks minema, et ise esimene olla. siis oleks sellele tädile valus tüng. muhahahahahhaa! olguolgu, vanureid ei tohi kiusata. vähemasti piletid sain ja nüüd saab jälle hunnikutes teatrisse. jess!!
aa, mulle meenus ka, et tahaksin tänada neid suvalisi toredaid noormehi ja neide (seniilsus juba käes tõesti! hihihi), kes meile NO99 kinkekaardi kinkisid. kui hea kink!
kniks.Sildid: jansa, on ikka veidrike, peoolee, sõbrad hoos, teater mu arm |
| postitas Katrjuss kell 12:36 |
|
|
|
|
|
