poes. seisan soojatoiduleti sabas ja üsna kõrval hakkab nii umbes 2-aastane laps nutta röökima. ema üritab oma last igati rahustada, tulemusteta. ja terve saba vahib neid, silmad punnis peas. ja kõigi nende nägudelt on võimalik lugeda SEDA küsimust. "Kuidas ometi see ema oma last rahustada ei suuda ja tal niiviisi karjuda laseb?!" ja inimesed arutavad selle üle ja lapse ema tunnete üle. ja mina, mina tahaks neile karjuda, et issandjumal miks te vahite ja arutate niimoodi?! sest ma tean, KUI raske on rahustada end täiesti tühise ja lambi asja pärast hüsteeriasse nutnud last (mitte, et mul endal lapsi oleks, aga see-eest on mul palju väikeseid grasshoppereid), eriti veel avalikus kohas. ja kuidas sul lõpuks ei jäägi muud üle, kui end vibuks painutanud rabelev ja röökiv laps sülle võtta ja kuidagimoodi üritada temaga minema minna. ja et sellest vahtivast toidusabast veel vähe oleks, saabub Vanamutt. Vanamutt saabub otse röökiva lapse ja teda rahustava ema kõrvale. ja asub tänitama. lapse kallal. rääkima, kuidas niimoodi jonnida pole ilus. ja mida sa nüüd karjud siin. ja head lapsed nii ei tee. ja mina, mina tahaks minna ja seda krdi vanamutti lüüa. jalaga!! isegi hoolimata sellest, et tal on kark. õnneks sekund enne võtab ema oma vibu-lapse kaenlasse ja lahkub. hiljem poest väljudes näen, et ema on oma lapse suutnud lõpuks edukalt maha rahustada.
ühesõnaga. jah, ma tean, et nuttev laps pälvib tähelepanu, segab teisi ja mida kõike veel. aga kas on vaja niimoodi vahtida ja arutada ja minna juurde tänitama?! kusjuures neid tarkpäid on alati jõle palju, kes just täpselt teavad mis ja kuidas ja peavad seda ilmtingimata ka emale ütlema minema. džiisäs, emal on ju niigi ebamugav!! ja antud juhul ei lasknud ema oma lapsel ometigi igavesti röökida. kõige rohkem 10 minutit, kuigi ilmselt tunduvalt vähem, enne kui ta lapse kaenlasse võttis ja minema läks.
krt küll, maivõi.Sildid: apimaja, muinsustervitus, troppe ikka on |
