| esmaspäev, november 24, 2008 |
| appi! |
mu töökaaslane ongi pervonks.
see on siis nüüd selgunud.
apppp-pppiii!Sildid: töö |
postitas Katrjuss kell 18:33  |
|
|
|
| reede, november 21, 2008 |
| suhtluskeenjused |
mul oli just esimene Skype´i videokonversatsioon Oliverikesega.
see koosnes põhiliselt sellest, et Oliver kiljatas "Tädi Katu! Tädi Katu! Tädi Katu!....." ja mina ütlesin "Onu Oliver! Onu Oliver!"
siis jäi mul videopilt seisma ja targem oli kõne ära lõpetada.
loodetavasti peagi jälle.Sildid: oliverikene |
| postitas Katrjuss kell 20:01 |
|
|
|
|
| taevast sajab lumetükke (ja mehi) |
no tegelikkuses muidugi enam ei saja. väljas on muutunud hoopiski plötsiks. aga enne sadas. ja kohe nii suuri tükke, et ma Mustakalt töölt koju jalutades kilkasin üle tänava, et vau, missugused suured lumetükid kukuvad! tegelikkuses ma muidugi ei jalutanud tund aega koju ainult kaelalangeva lume tõttu. oma osa oli ka sellel, et ühistranspordis poleks ma kuidagi (suurest kraest hoolimata) suutnud endaette naermist edukalt varjata ilma, et mind hulluks peetaks. nii ma siis jalutasingi. päris pikk maa oli. aga see selleks.
lõppematu naeru põhjus on loomulikult üks minu meessoost töökaaslane. juba minu esimesest tööpäevast alates on ta meie trükkimistuppa asja teinud. küll niisama jutustama, küll aega parajaks tegema, ükskord tõi meile hunniku šokolaadi ja teine kord pakkus porgandeid. ja selle terve kahenädalase tutvuse jooksul ei teadnud ma isegi, mis ta nimi on.
täna muidugi kõik muutus. eile oli eelmise siiditrükkali viimane tööpäev. see tähendab, et tänasest olen ma seal täitsa üksi (valmis kõike ära käkkima). nii ta siis tormaski mulle lõuna ajal tuppa ja teatas, et väljas on lihtsalt kohutav lumi! ma ei saanud jätta protesteerimata, et lumi on ju just mõnus. selle peale teatas tema, et mis mõnus, üks sõitis ta autole tagant sisse ja nii on ta pool päeva kindlustuses istunud. krdi nõme ilm ikka! ega mul polnudki talle selle peale midagi öelda. siis avastas kolleeg, et mis kell juba on, ja tormas töötama.
mõned tunnid sain kenasti rahulikult olla, kui ta ükshetk mul taas tuppa tormas. seekord ilmselge plaaniga vestelda. seda kinnitas ka telefonikõne, kus keegi tahtis noormehega kohtuda ja too oli alguses nõus, aga siis helistas kümne minuti pärast tagasi, et ta ikka ei saa - kohutavalt palju tööd ja peab veel kuskil käima ja. pärast kommenteeris mulle, et parema meelega muidugi vestleb hoopiski minuga, kui läheb sinna kohtumisele. ja nii hakkas pihta küsimustelaviin. et kus ma elan, mis ma õhtuti teen, mida ma joon (?!), kus väljas käin, mis muusikat kuulan, kas ma suitsu teen, kus koolis ma käisin jne jne. lõpuks küsis ka, et mis mu nimi üldsegi on. (ja siis sain teada tema omagi - Andero). eks ma siis vastasin talle. minu vastuseid saatsid Andero hüüatused, et ohh, sa oledki täpselt selline nagu ma ette kujutasin! (seda hüüatust oli vähemalt kaks, kui mitte kolm korda). minu mismõttes?!-näo peale selgitas ta, et mitte halvas mõttes, vaid ta lihtsalt arvas juba enne, et ma olen selline, noh mingite pisiasjade pealt, nagu see, et mul on Biitlite kott. ja oh, neid pisiasju on veel ja veel. mina muidugi naersin. ja lootsin, et sain õigesti aru, mis ta _sellise_ all mõtles.
ja siis muidugi ei saanud ta mainimata jätta, et ta tahtis juba ammu minuga rääkida, aga teine trükkal oli ka koguaeg siin ja kuidas sa siis ainult ühega räägid, eksole. teine solvub ju! ja nii ta ei suutnudki oma õnne uskuda, kui ta täna nägi, et toas põleb tuli ja mina puha üksinda. eks ma muidugi naersin jälle natuke. rohkem naersin ma siis, kui me kinost rääkisime ja ta ütles, et viimati käis "Mamma miat" vaatamas. ja kogunisti kaks korda. (kujutlege uhkusenooti hääles). muigasin ja ütlesin, et vaatasin viimati "Detsembrikuumust". selle peale teatas Andero, et oi, seda ta tahaks ka näha. ütlesin, et oli täitsa normull. mis peale Andero küsis, et kas ma kutsun ta kinno vä. naersin pikalt. ja siis veel natuke. ja tunnistasin ta osavust. ütlesin, et vaatame seda kino-asja. sellepeale sain hurjutada, et mängin raskesti kättesaadavat. ja seejuures suurepäraselt, muidugi. aga et võiksime kinno minna küll. nüüd, kus ta mind nii hästi tunneb. naersin veel sinna otsa. siis peagi ta leidis, et peaks vist koju minema hakkama. ja enne lahkumist ütles, et ma olen väga kena. (ei, tal ei olnud nägemisel midagi viga. ei, toas ei olnud pime. ei, teda ei uimastanud lahustihais. või siis nüüd järele mõeldes - võibolla just uimastaski. loogiline ju).
ma naersin terve edasise tööaja. ja terve tee koju. ja vahepeal täitsa kõvasti ka. õnneks autod sõitsid ja ma käisin nii kiiresti, et keegi loodetavasti ei kuulnud. tegelikult ma muidugi naeran praegu ka veel. ja mõtlen, et täitsa kurb kohe, et ta varsti meilt sealt ära läheb. naer on ju terviseks ja mis minu tervisest siis niimoodi küll saab?!Sildid: hurmav naer, kaunitarmehed, ma olen normaal, mees sa ei tea kui kiiresti ja kaua ma räägin, töö |
| postitas Katrjuss kell 18:15 |
|
|
|
| reede, november 14, 2008 |
| keskpärane õhtupoolik |
| kanaleid klõpsides jäi ette Kalev Meedia, kus parasjagu käib Ärkamisaja filmifestivali lõppkontsert. õhtujuht Evelyn Sepp juhatas just sisse Edgar Savisaare tänukõne, kes jagab filmitegijatele Tauno Kangro tehtud kujukesi. milline suurepärane sümbioos! Sildid: tv mu arm |
| postitas Katrjuss kell 19:29 |
|
|
|
| neljapäev, november 13, 2008 |
| jõulud tulnud ju |
ma olen juba mitu kuud pidanud alla suruma oma salakavalalt ligihiilivat jõulutunnet. alguses oli kõiges süüdi tee, mis lõhnas nagu piparkook. siis mul oli juba selline tunne, et ohoo, varsti peab kinke pakkima ja lumes sahistama. sellel hetkel oli käes vist september.
suure pingutusega sain jõulutundest vabanetud. aga ega see olukord muidugi nii ei jäänud. üks hommik nimelt laulis Madis mulle hommikutervituseks "Läbi lume sahiseva". selle peale rääkisin talle detailselt, kuidas meil jõulud Saaremaal täpselt käivad. (mõnusasti ikka). siis oli käes oktoober.
nüüd on käes november ja üha raskem on jõulutunnet alla suruda. eriti täna, kui ma poes nägin üht valge karvaäärisega punase mantliga naist ja esimese asjana mõtlesin, et ohoo, Jõuluvana. õnneks ei pea enam kaua kannatama. jõuludeni on vaid 40 päeva. eelkingitusi võib mulle juba praegu tuua. hunnikutes.
ahjaa. täna ma sattusin taas lämbumisohtu, kui Madis pani endale salli kaela ja siis nässerdas sellega pikalt ja lõpuks rebis ära kaelast ja viskas maha ja peaaegu veel hüppas selle otsas. minu küsimärgi moodustanud näo peale teatas ta tõsimeeli, et sall kägistas teda. ja seda kinnitas ta veel ka siis, kui ma enam kuidagi oma hurmavat naeru lõpetada ei suutnud. meenus "Armastuse kahur" ja Müürivahe tänava kägistajakampsunid.
ja siis veel seda, et kes PÖFFima asub, sellel võib tulla taaskord minuga tegemist. seekord olen ma piletirebija. nii, et kõik on teada, kes kinos käivad. muhahaaa, kontrollfriigi unelm on täitunud.Sildid: film mu arm, hurmav naer, ma olen normaal, minu väikene elu, oo rõõm, saaremaa mu arm, töö |
| postitas Katrjuss kell 21:10 |
|
|
|
| teisipäev, november 11, 2008 |
| tunneli lõpus on mustus* |
antud juhul on tunneliks Maiksi riidekapp. meil nimelt siin käib Oliverikese potipealkäimise harjutamine. siiamaani on see tõeliselt hästi välja tulnud - iga väiksemagi soru peale karjatab Oliver: "Taha pissida!" ja siis tuleb imekiiresti temaga vetsu joosta. kuna vahepeal läks see potitamine nii suurepäraselt hästi, lasti tal lausa trussikute väel toas ringi lasta. no st ikka püksid või sukapüksid on ka jalas (kuigi millegipärast Oliverile on viimasel ajal nudism kuidagi meeldima hakanud ja nii võib söögiaua ääres tihti tema paljast tagumikku kohata). see omakorda teeb õnnetuste juhtumisel pesemisosa keerulisemaks, aga see selleks.
nagu ikka juhtub, on ka selle va potitamisega mõningaid tagasilööke. vahepeal ta nimelt ei viitsinud eriti öelda, kui tal vetsukas tuli, ja lasi rahuga püksi ja siis alles teavitas, et pissi tuli. noh, tänu sellele on mul õnnestunud näiteks magamistoas paar korda mõnusasti pissiloiku astuda.
tagasilöögi (senine) tipp juhtus muidugi pühapäeval. Oliverikesele kangesti meeldib Maiksi riidekappi end peita. neil on vanaemaga selle kapiga isegi mingi mäng, mis sisaldab sõna supipott. no vot. igastahes Oliverikene kakerdas seal Maiksi kapis jälle ringi, kuni ma ükskord teda väljatagurdamas nähes avastasin, et oi, sukapüksi tagumik täitsa märg. aga ega ma siis kappi kohe kontrollida ei viitsinud. rääkisin Maiksile ka ja me mõlemad (eriti Maiks) lootsime, et Oliver ikka ei pissinud talle kappi. sinna see jäigi. kuni Maiks õhtul kappi vaatas ja seal mõnusat suurt loiku nägi. esimese hooga ei saanud arugi, et kust see küll tuli sinna. kuni meenus Oliverikene. õnneks ta vist asjade peale ei pissinud, ainult kapipõrandale. seega õnnelik juhus. naer muidugi pikka aega ei katkenud. nüüd mul jääb vaid loota, et ta järgmisena minu kappi ei vali.
*jaa, ma tean küll, et tegelikult on seal lõpus must uksSildid: minu väike koopia, oliverikene |
| postitas Katrjuss kell 17:58 |
|
|
|
| reede, november 07, 2008 |
| teretulemast, rikkus! |
mul on hea meel, et inimesed viimasel ajal leiavad, et ma olen suurepärane suhtluspartner. kõigepealt eile olin ma kasutuses trollisõiduplaanina. alguses küsis üks, et mis trolliga ta Mustamäe teele saab. vastasin. siis tuli teine ja küsis, kuidas ta Kristiinesse ja Linnu teele saab. vastasin. ja siis täna, kui ma hommikul koju tulin, lasi mu altnaabrimees just parasjagu mingit noort naist välja välisuksest. ja kommenteeris mu seljataga, et whuhh, sai lahti lõpuks. mina küsisin, et mismõttes. mispeale naabrimees kommenteeris, et eilne vitt, purjuspeaga ikka juhtub selliseid asju. minul ei jäänud muud üle, kui öelda, et ahah ja trepist üles minna. tegelikult ma muidugi rõõmustan, et meie suhtlus on vaevuteretamisest nii kaugele edasi arenenud. ja loodan, et temast saab Wulffmorgenthaleri pervonksnaaber.
ja üldsegi, ma sain lõpuks ometigi tööle. jipikajeeajeeajeeajee!Sildid: kaunitarmehed, töö |
| postitas Katrjuss kell 10:09 |
|
|
|
|
|
