| teisipäev, mai 26, 2009 |
| ma lähen paksuks! |
meil oli töö juures just hot dogi degustatsioon. väga njämma. iga päev võiks nii olla.
ühtlasi teatas mu superülemus päeval, et mu ülemus kui vanem naine, söögu suppi, ja mina, noor naine, saan pärast poppi ja noortepärast hot dogi. selle peale lubas mu ülemus pensionile minna.
siis tuli üks klient, kes küsis, et a kus see noor tüdruk teil on (mina muidugi). selle peale ütles ülemus, et ta lahkub igaveseks ära siit töölt, kus tema noorust ei austata. sain teda hiljem lohutada, et see sama klient ütles mulle, et ma olen tädi, kui ta küsis, et kui vana ma olen ja sai teada, et 25 (pidin muideks enne natuke mõtlema, et mis mu vanus oligi - arenev seniilsus). ühtlasi kahtles klient ka mu võimes sisse elada 18-19-aastaste nooruslikku maailma. loodetavasti oli siiski tegu huumoriga.Sildid: iiting disooder, muinsustervitus, töö |
postitas Katrjuss kell 15:56  |
|
|
|
| reede, mai 22, 2009 |
| lugege aga endale prillid ette, muahhahaa |
kuna ma ei viitsi koguaeg kirjutada, siis eks ma siin tagantjärgi heietan oma maailma põnevaimast elust täis kohutavalt lummavaid ja ekstreemseid seiku, tootes sellega lehekülgede kaupa igavest mäletamist (ja tuld) nõudvat maailma kõige suurepärasemat kirjandust, mis loodetavasti saab peagi koolides kohustuslikuks. või siis vähemasti mu lastelaste seas. höhöhö, terroristist vanaema. aga see selleks.
tegelikult algas kõik sellest, et Madis pakkus end Uude Maailma "Kapsaid" ehitama ja nihverdas pärast vastutasuks oma bändi Poetry Slamile esinema. mina kasutasin jällegi kohe võimalust, et ma Kärti polnud üldsegi pikka aega kohanud, ja vedasin ta sinna kaasa.
luuleüritusel oli palju maailmavalus noorukeid, sekka ropendajaid, räppijaid ja ka mõned, kes olid täitsa toredad poeedid. ega ma ausalt öeldes koguaeg ei viitsinudki seal kuulata. seda enam, et peale eelfinaali toimus finaal, millele järgnes finaali finaal ja lõpuks veel finaali finaali finaal. see kõik tekitas tunde, et see üritus ei lõppe kunagi. kui võitja selgus, olin ma pettunud, sest minu arust üritasid korraldajad Põhjamaade Hirmu läbi suruda ja ignoreerisid teistele esinejatele palju kõvemini karjuvat publikut sõnadega, et kamoon, JAAAAN, JAAAAAAN (või oli see Jaak, ikka Jaan vist) on ju nii lihtne karjuda. nojah, aus lähenemine tõepoolest. pärast humooritsesime Harju mäel ja saatsime Kärdi Levikasse.
ühepäevase puhkuse järel vuntsisime end üles ja panime Kukusse, kus toimus mõnus disko, nagu kohale jõudes selgus. kohe sisenedes tabasid meie silmi khuuulsad T-teatri näitlejad, kes pärast meie esimest däänsfloori hittimist end vahepeal meie lauda ümber olid asutanud. oh seda nalja ja naeru, mis edasi sai. tahtmatult pidime tõdema, et nad tunduvad ka päriselus veits sellised nagu need noormehed etenduses "Invasioon". see ei vähendanud muidugi huumori hulka. saime taaskord kiita oma tantsuoskuse eest - me nimelt pidavat nii suurepäraselt hästi tantsima, et lausa võimatu on valida, kumb seda paremini teeb, ja õiendada oma mölisemisoskuse eest, kuigi see tegelikkuses oli vastastikune.
ühtlasi kohtasime taas vana head Veikot, kes oli sama humoorikas kui ennegi. vähemasti meie vaatenurgast. sissejuhatuseks saime pikalt arutada seda, et kes surnud on ja kes tülis, ja pärast mitmeid kordi seda, kuidas ta käis Kirjandusfestivalil ja kuskil veel ja kas meie ka käisime, sest tema küll käis Kirjandusfestivalil ja veel ühes kohas. nunnu.
Kukus oli ka see tore noormees, kes eelmine kord Madise sõbranna Triinuga tantsu vihtus ja mille peale Triin hiljem kommenteeris, et ta polegi ammu sellise mehega tantsinud, kes ainult tema tisse vahib, ja kes minult hiljem küsis, et kas ta võib mulle natuke laulda ja ignoreerides minu kategooriliselt karjatatud EEEEIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!!!!!!-d alustas: "Kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur hall...", mis põhjustas mulle mõneks ajaks tõelisi kõrvakuulmishäireid. seegi kord käis ta ringi ja palus kõiki tütarlapsi tantsule. kahjuks oli edu teda maha jätnud ja ta nägu vajus üha pikemaks ja pikemaks ja ilme muutus aina õnnetumaks. aga sellest hoolimata ma talle halastama ei hakanud, sest mu kõrvadel oli eelmine kohtumine veel liigagi selgelt meeles.
üldse olime me Kärdiga kohutavalt populaarsed ja lasime end noormeestel (normaalsetel, muidugi) tantsitada nii, et võhm väljas. Kukus peame hakkamagi nüüd edaspidi käima ilmselt.
peo vahepeal helistas Jaagup, kes teatas, et ta hakkas nüüd koju minema ja tahtis enne teada, kus meie oleme. kui me tunde hiljem Levikasse suundusime, oli ta taaskord helistanud, et öelda, et ta läheb nüüd koju. midagi ta ei läinud. kui me ütlesime, et me lähme Levikasse, ütles ta, et ahaa, ma võtan siis takso ja tulen ka. ja otsustatud oligi. tegelikkuses saabus Jaagup muidugi jala. sellest oli kahju, sest me eelnevalt olime juba pikalt naernud, et apua, keegi tuleb Levikasse taksoga. LEVIKASSE!! Levikas ise oli kahjuks kohutavalt täis ja põhiliselt just mingisuguseid tittesid (milline kohutav mandumine, maivõi!) ja nii me suundusime hoopiski Kärdi juurde ööbima.
ööbimise käigus selgus, et mul on mõnusad karvased kaenlaalused ja et ka Jaagup on siiski inimene (sa lunn!). oli kohe mõnus ja hea.
järgmisel päeval külastasin ka oma mõnusat kodu, kus kohtusin M&Mi ja Rohelioga. Rohelio oli juba mitu päeva oma lõputööd teinud ja seetõttu oli aegajalt nurgast mingit omapärast itsitamist kuulda, millele järgnesid veelgi omapärasemad naljad koos sinna otsa tuleva rämeda naeruga. üks hetk haakis ta minugi oma huumorivõrku, mis tähendas seda, et mõnda aega me üritasime naerda kahel häälel - Rohelio alumist ja mina ülemist ja siis vastupidi. see omakorda muutus edasi hingamist pärssivaks naeruks, saateks M&Mi kaastundlikud pilgud. oh neid vanurite huumoripäevi.
õhtul oli teadupärast Eurovisioon. (ja "Kapsaste" avamine, kus esines ka Madis. kahjuks püüdis Eurovisioon mind nii oma võrku, et Uude Maailma jõudsime alles mingi ühe paiku. öösel, muidugi.) ma polnud Eurovisiooni finaali juba mitu aastat vaadanud. pean ütlema, et kõik oli sama. ikka oli seal kohutavaid vanureid esitamas naba ja kanni välkudes poppe ja noortepäraseid laulukesi. seetõttu oli ka täiesti loogiline, et me võtsime osa Juure ja Kiviräha võttetalgudest "Joome laulud ilusaks!" ning üritasime ka oma korteri joobnuid foorumis registreerida, aga suure osalejate arvu tõttu oli neil server maas. seega jäi meile endile teadmisrõõm kolmest joobnust ja kahest peagi lisanduvast.
kui punktide andmiseks läks, oli Eurovisioonist selleks aastaks küllalt, ja me otsustasime Kärdiga Uude Maailma sõita. nimelt rattaga ja Kärdiga mu pakikal. erinevalt eelmisest korrast, kus Kärdil õnnestus (või st minul õnnestus tema oma) rebestada oma püksitagumik, ei rebenenud seekord midagi ja me suutsime väga edukalt ringi kimada. saamata muidugi ei jäänud mõned sinikad, sest ma unustasin pidurdades ja maha tulles Kärdile öelda, et temagi maha hüppaks enne, ja nii meil oli paar korda päris huvitavaid peatumisi.
Uues Maailmas olid kõik juba täitsa purjukid. ja pärast Meriti, kes rääkis sellest, kuidas Peeter Sauter jutustas lastele lugu, kuidas üks mees tahtis oma tagumikku lukust avada ja leidis peenise selleks tõeliselt sobiva olevat, kohtamist otsisin üles oma peiksi, keda, nagu selgus, pidi koju transportima. ja nii ma jätsin Kärdi rattaga seltsimajja ja panin ise kodu poole minema, pooleldi magav Madis käeotsas.
pühapäeval arvasin, et elu on lõpuks ometigi rahulik, aga selle asemel saabusid mulle külla Kärt ja Merle, kellest viimane oli võtnud kaasa ka 3 l veini, mis osutus maailma halvimaks ideeks keset pühapäeva õhtut. meeldetuletuseks pean ütlema, et pühapäevale järgneb esmaspäev, kus inimesed lähevad tööle. oli huvitav õhtu.
igastahes ma nüüd mõtlesin, et säästan teid veits ja ei hakka kirjutama sellest, kuidas ma Diantsi soolaleival käisin ja kuidas me Madisega nädalavahetusel spontaansed olime ja esimese ettejuhtuva rongiga Aegviitu sõitsime. kõik selle jätan ma mõnusasti järgmiseks korraks. lugemiseni!Sildid: apimaja, apua, hurmav naer, kaunitarmehed, me oleme normaalid, minu normaalne perekond, muusika mu arm, oo loodus, purjuki raske elu, sõbrad hoos, tv mu arm, vaata kuidas tantsin läbi elu |
| postitas Katrjuss kell 16:18 |
|
|
|
| teisipäev, mai 12, 2009 |
| väkens |
täna poes vaatasin üht käsitööajakirja, kus olid appimaivõikuisuperhüperjubehirmuskoledad kudumise ja heegeldamise õpetused.
tänan. sai küll kohe parem.Sildid: käsitöö mu arm |
| postitas Katrjuss kell 15:40 |
|
|
|
| esmaspäev, mai 11, 2009 |
| puu on puude kõrgune |
vaatasime eile dvd-lt eelmist laulupidu "Ilmapuu". seal esines ka meie pere staar Maiks, kes oli pidevalt suurelt ekraanil, püüdlikult laulu vihtumas. igakord, kui teda jälle näidati, ei saanud me jätta karjumata: Mari-Liis Päeva!! Mari-Liis Päeva!! isal, kes parasjagu baarikapi ääres asjatas, jäi vist mingi kolm korda küll Maiks nägemata, sest igakord, kui ta kisa peale lõpuks teleka poole pöördus, oli Maiks ekraanilt juba lahkunud. õnneks näidati Maiksi nii palju, et lõpuks suutis isagi silm teda tabada.
nagu ikka laulu- ja tantsupidude puhul, otsustasime ka seekord suures eufoorialaines kindlasti laulukoori ja rahvatantsu minna, et siis ka peole pääseda. eks siis paistab, kaugel me viie aasta pärast oleme. eelmise peo lõpust siiani vaadates oleme me endiselt mittekuskil. nagu seal MIOAI laulus, kus üks pani kiikhobusega Tallinnast Tartusse ja lõpetades oli endiselt alguses.Sildid: minu normaalne perekond, minu suur koopia, minu väike koopia, muusika mu arm |
| postitas Katrjuss kell 15:20 |
|
|
|
| neljapäev, mai 07, 2009 |
| vahepeal |
I
kui ma paar nädalat tagasi hingeldades NO-teatri ette jõudsin, olid Kärt, Merle ja Jaagup mind nähes pettunud. lubasin neile nimelt, et jään räigelt hiljaks. tegelikkuses aga jõudsin muidugi kõvasti enne etenduse algust ja me ei pidanudki laskma end taskulampide valgel saali juhatada ning saime kohtadel istudes isegi juttu vesta enne, kui "Rambo" algas.
"Rambo" on üks igavesti omapärane tükk. esiteks mängisid seal nii Jaagup kui Kärdi isa ja teiseks ei saanud ma terve etenduse aja üle sellest, et keegi oli teinud sellise asja. peaaegu nagu üritanud äkšõnfilmi teatris ära lavastada. huvitav igastahes. tunduvalt vähem huvitav oli muidugi NO-teatri tüüpilised etenduslahendused. no tõesti, ei ole vaja igas etenduses kaameraid kasutada, ei ole noh! kui juba mingit neljandat samasuguse skeemiga tükki vaadata, tekib tüdimus ja enam ikka ei viitsi küll. tehku siis parem juba film, kui nad oma videoarmastusest kuidagi üle ei saa! igastahes ei olnud me etenduse lõppedes just eriti vaimustunud, aga õnneks muutis selle meeleolu meie tavapärane ringkäik Hunt-> Levikas. või peaksin ma ütlema sirge.
II
ükskord pärast kohutavalt usinat töötamist trükitoas (ma arvan, et ma trükkisin nii kiiresti, et mind ei olnud vahepeal isegi näha) valutasid mul järgmisel päeval käed. loomulikult ei saanud ma jätta seda ka Kärdile, kellega me just parasjagu mööda linna litutasime, halamata. ja ühtlasi ei saanud jätta enda teada ka sellest tulenevat meenutust vanast heast "Miki Hiirest", kus Donald müüs kudumisajakirju ja üritas neid pähe määrida ühele suurte musklitega pardlinlasele, kes selle peale Donaldile vihast võbeledes kähises: "Kas sa arvad, et ma sain need musklid kududes või?!" teate, tookord ma ei pidanud seda võimalikuks, aga praegu on mu arvamus kardinaalselt muutunud.
III
üle kohutavalt pika aja otsustasin, et kõik! mina enam siin linnas ei kopita!, ja panin koos vanemate ja Oliverikesega ära maale. kohe samal õhtul avasime ka grillihooaja ja külmast õhtust hoolimata lõdisesime vapralt vorstikesi näsides õues. järgmiste päevade jooksul jälgisime hoovis elavat toonekure (mille peale Oliver üks hetk teatas, et ei, need ei ole toonekured, need on toonekurgid!) paari, kes juba mitmendat aastat meie juurde tagasi tuleb; põletasime maailma kõige suurema koguse kuuseoksi ja muidu oksi ja natuke ka lõkke kõrval asuvat kulu, mis mõnusa leegiga ema karjete saatel põles enne, kui me selle kustu suutsime materdada; tõusin hommikuti kell 7 ja kell 8, sest Oliveril sai selleks ajaks uni otsa ja kuna tema vanavanemad teises toas endiselt magasid, pidin mina teda lõbustama, olles seda eelnevalt teinud ka juba terve öö, tõstes risti üle mu näo magava Oliveri tagasi tema voodipoolele normaalsesse asendisse, et seda protseduuri siis paari minuti pärast taas korrata; sain mõnusa päikesepõletuse (traditsioonilise, loomulikult! Maiks juba ütles, et tal on kohutavalt kahju, et ma enam kodus ei ela, nii ta ei teagi täpselt, et mis minuga toimub - ei mingeid oigeid selle kohta, kuidas ma ei saa end keerata ega üldse liigutada, sest igalt poolt on kohutavalt valus), mis loodetavasti muundub üle pruunituseks; ja muidugi lugematus koguses värsket õhku ja niisama riläkseerumist.
IV
käisin piknikul ka. Pirita jõe ääres. kõndisime väga, väga kaugele, et kena rahulik koht leida. leidsimegi. kui mitte arvestada vastaskaldal vähemalt kolme seltskonda ja meie kaldapoole kahte seltskonda. muidu oli mõnus ja soe.
V
hea, et Madise isa on eesti keele ja kirjanduse õpetaja. me oleme talle juba kaks korda helistanud, kui vaidlus õigekeele üle on läinud üle sinna faasi, et mõlemad arvavad, et neil on õigus ja sellest arvamusest ei tagane. viimati ma vblla tõesti poleks pidanud röögatama aknaid purustavalt JESSSSS!, kui Madise isa mulle õiguse andis. kogu mu hoolega hoitud viisaka ja vaoshoitu maine...
VI
ja Sass aina helistab ja helistab ja meie aina puikleme ja puikleme. jah, talle konkreetselt ära öelda ei ole üldsegi kerge, kõikidele tarkpeadele selgituseks.
VII
Cro Magnon Rock cafés Jazzkaarel oli supermõnus ja -äge.
kõik praeguseks. tänan.Sildid: aju jäi koju, hurmav naer, kultuur, me oleme normaalid, mul on maailma parimad sõbrad, oh seda matkaselli, oliverikene, oo rõõm, purjuki raske elu, reisida on mõnus, sõbrad hoos, teater mu arm |
| postitas Katrjuss kell 16:05 |
|
|
|
| teisipäev, mai 05, 2009 |
| huvitav |
| päris huvitav, et keegi Cathrine Erklev on teinud Twitterisse konto ja pannud sinna minu meiliaadressi. nii ma siis saan nüüd meilitsi teada, kes kõik minu twitterdusi jälgivad, kuigi ma pole kunagi ühtegi teinud ja kontot mul endal ka ei ole. hea, et elu põnev on! Sildid: halleluuja |
| postitas Katrjuss kell 11:04 |
|
|
|
|
|
