neljapäev, september 15, 2011
väiksed bussipeatuse rõõmud
ootasin peatuses kojusõidubussi ja nagu viimastel aegadel tavaks - lugesin (sest ma olen avastanud igalpool ja eriti bussis lugemise võlu). raamat on mul endiselt Robin Hobbi "The Ship of Destiny", see 900-leheküljeline käntsakas, mis isegi käest panemata võtab läbilugemiseks maailmatuma aja.

istun siis ja loen ja silmanurgast näen, et peatusse tuleb noormees, kes kraamib oma kilekotist lagedale - ohh üllatust! - samalaadse telliskivi (kes tellis kivi?). muigan endamisi. ja ega siis kaua ei läinudki, kui juba näitasimegi üksteisele oma raamatuid ja arutasime Robin Hobbi (nt ütles noormees Liveship Tradersi triloogia kohta samuti, et tema meelest oli esimene osa täielik seebikas ja põnevaks läks alles teise osa poole pealt ja ega mul ei jäänudki siis muud üle kui vaimustunult "Jaaa!" hüüda) ja üldse fantaasiakirjanduse üle ja oli väga tore ja natuke naljakas kuni mu buss tuli ja ma pidin kahjuks lahkuma. igastahes rohkem selliseid bussipeatuse kohtumisi!

Sildid: , ,

postitas Katrjuss kell 10:39   2 kudus sõnakangast
kolmapäev, september 07, 2011
laupäeval
ei noh, kõik algas jummalast normullilt. esiteks vedasin ma oma tagumiku D. juurde, kes saabudes mulle aknal tisse ei näidanud, küll aga siis, kui Näljuga lõpuks lahkusime. siin võib muidugi süüdistada ka mõningast kogust šampsi ja siidrit.

siis me ei saanud enam Näljuga koju minna ja siirdusime hoopiski Levika poole. teel Toompeale kuulsin norskamist. see tähendas vaid üht - meil õnnestub päästa inimene! ja tõepoolest. üle tee oli üks ilmselt pisut purjus noormees rattaga vastu äärekivi sõitnud, kukkunud, ratas talle sellest omakorda peale lennanud ja siis ratta alla magama jäänud. me siis olime taas head samariitlased ja Nälju helistas 112, kuna noormees eriti ei reageerinud meie katsetele temaga suhelda. ja kui esialgu tunduski, et kukkumisvigastuseks on vaid marraskil küünarnukk, siis pärast pea liigutamist paljastas noormees ka oma peaaluse rämeda vereloigu. Nälju üritas 112-le selgitada meie asukohta, mina jooksin tänava algusesse, et tuvastada tänava nimi. mida seal ofkoos ei olnud. küll aga oli seal politsei ja ma jõudsin vaid mõelda, et ei tea, kui põnev minu kaootiline edasi-tagasi ja üle tee jooksime küll kõrvalt vaadates tunduda võib, kui juba politseiauto mu kõrval peatus ja esimeseks küsimuseks oli, et kui vana ma olen. olles ilmselgelt meelitatud, paljastasin siiski oma tõelise vanuse. ja kuigi ma kangesti tahtsin neile ka dokumenti näidata, ei olnud nad sellest huvitatud. seletasin siis, et tahtsin tänava nime vaadata, et seal ülevalpool üks tütarlaps on 112-ga ühenduses, kuna rattur on pikali maas ja vigastatud. selle peale tõmbas politseiauto kummide vilinal minema. edasi selgus et tegu on Falgi teega ja et meid enam vaja pole. politseinik ütles, et aitähh, et teatasite, ja me võisime lahkuda.

kõigest juhtunust erutunud (eriti mina, kes ma sain jälle nii 10 korda noorem olla), jõudsime siiski Levikasse. ja kordus taas see, mis ükskord varem, kui Näljul suurepärased välismaasõbrad külas olid. ühesõnaga mängis seal 80ndate muusika (pärast mõningat pingsat vahtimist, sain aru, et DJ on ju Madise töökaaslane, kes mängibki vaid mõnusat muusikat). igastahes viskusime tantsupõrandale ja tantsisime nii, et higi lendas. ja noh, siis see juhtuski. loomulikult lasi DJ vahelduseks ka ühe sellise Haydamakyliku loo ja me ei saanud ju jätta tuusamata nende jaladkokkukõlagu-sammudega. ja ofkoos. pärast mõningast kepsutamist suutsin ma oma jala täiega välja väänata. vähemasti muidugi ei löönud me seekord üksteisel jalgu osavasti alt ära, aga valus oli mul ikkagi (siiani on pahkluu veits paistes). mõistsime, et need on ühed iivõl sammud, mida edaspidi tuleb vältida. ja nii meie tants ka lõppes ja ootas kodutee.

a kõigest hoolimata oli väga mõnus õhtu!

Sildid: , , , , ,

postitas Katrjuss kell 23:04   0 kudus sõnakangast
reede, september 02, 2011
loen
kahjuks sai Robin Hobb Liveship Tradersi triloogias oma imelise põnevushoo (mis Farseerites nt köitis kohe esimesest raamatust) sisse alles teise osa lõpu poole, sinnamaani pläkutas miskipärast niisama (mis ei tähenda, et ma ei langenud siiski tema suurepärasesse tahan-koguaeg-edasi-lugeda-mis-siis-et-midagi-põnevat-ei-juhtu-jutustamisstiili lõksu). nüüd loen kolmandat osa ja ei saa üldse tööd teha, sest raamat vaatab mind kapi peal ja sosistab, et viimane aeg on teda edasi lugeda. õnneks hakkab mul kohe puhkus.

Sildid:

postitas Katrjuss kell 08:55   0 kudus sõnakangast
Minust


Nimi: Katrjuss
Asukoht: Tallinn, Estonia
Minust: Mul on koguaeg päris piinlik. Tihti teen ka mõtlemise hääli.
Vaata minu täielikku profiili

Viimased postitused
Arhivaari lemmikud
Teisi igasuguseid
  • Franz Ferdinand
  • Placebo
  • Scissor Sisters
  • Akne ehk Zits
  • Awekas
  • Eesti käsitööblogid
  • Ellu raudkops
  • Go fug yourself
  • Imekaunid ehted
  • Irve
  • Kas see on rumal...
  • Krista Kõiv
  • Kärt Tag...Åsis
  • Käsitööst valutavad käed
  • Liisu
  • Maiks, mu arm
  • Maiks, mijn liefde, Hollandis
  • My milk toof
  • Postsecret
  • Rloaluarnad
  • Sepp
  • Sigane
  • Triin
  • Viper
  • Wulffmorgenthaler
  • eXTReMe Tracker