| neljapäev, jaanuar 31, 2008 |
| lihtlaused |
| inimesed on nii ilmsed. see on naljakas. ühtlasi teen ka mantlit. ja õhtul lähen kinno "Sügisballi" vaatama. õues sajab vahepeal lund. ilus. Sildid: film mu arm, õmblemine mu arm |
postitas Katrjuss kell 13:36  |
|
|
|
| esmaspäev, jaanuar 28, 2008 |
| spordist (mis on endiselt mu südames. ja hinges) |
viimaste kodutreenimistega olen ma targemaks saanud järgmistes asjades:
- tagumik sureb vähem, kui selga panna ema pärisratturipüksid, need pehmendusega noh. üldiselt need just väga palju ei aita - rattalt maha ronides pidin endiselt peaaegu pikali käima
- kui sadul õigele kõrgusele reguleerida, ei sure varbad ära
- aeg läheb kiiremini, kui ratas teleka ette vedada, kahjuks peab siis muidugi vaatama kõike, mis telekast tuleb
- ratta edasi-tagasi vedamine on ikka krdi nõme ja raske ja võtab palju enam läbi kui sõit ise
- hea on treenimise ajaks ära kustutada tuled, et Rimi ette ei koguneks rahvahulk mu saavutustele kaasa elama
üldiselt tunnen ma end vahepeal ikka veel nii nagu selles "Minu isa oli ausus ise" laulus, kus üks sõitis kiikhobusega ühest linnast teise ja suurim ime oli see, et kohale jõudes oli ta endiselt sama kohapeal. a muidu on päris mõnus.Sildid: Peking pole kaugel, sport sport sport minu hinges ja südames on |
| postitas Katrjuss kell 20:27 |
|
|
|
|
| vahepeal |
vaatasin ära sellise filmi nagu "Troll II". ei, keegi ei tea, kus on osa "Troll I" ja kas tuleb ka "Troll III". ja täna Kärdil oli huul roheline. kahtlustan, et ta muutub põõsaks.
käisin Harju mäel uisutamas. esimesed 20 minutit vedasin end edasi mööda piirdeaeda (suur tänu selle väljamõtlejale) ja ignoreerisin Madist, kes, olles eelnevalt teatanud, et ta on ainult neli või viis korda elus uisutamas käinud, tegi mingeid pöördeid ja piruette ja muid imelisi uisutamistrikke. õnneks meenus mullegi pärast, kuidas see uisutamine õieti käis.
tegin terve rea loomaetüüde ja naersin end põhimõtteliselt hingetuks. ühtlasi katsetasime ka, et kuidas on olla kangelane ja tema surev kaaslanna. veel palju hurmavat naeru.
triikisin ja pesin terve hunniku pesu, nagu ikka teevad meelt mitte heitnud, aga väga pedantsed ja puhtad koduperenaised.
käisin Jaanuse näituse avamisel Vaal galeriis. peenutsev. 12. veebruarini saab seda vaadata seal.
ja kuulsin oma anonüümseks jääda sooviva veterinaarist sõbranna sõbrannalt valusa loo, kus kliinikusse helistab vanadaam ja ütleb, et ta kass ei söö ega joo juba mitmendat päeva, vaid pikutab ainult. surnud ei ole, sest ta katsus ja kass on soe. kohale sõitnud arstid leiavadki kassi. kes on soe ainult sellepärast, et pikutab otse radiaatori all. julm, aga siiski naersin selle üle kaua.Sildid: film mu arm, hurmav naer, huumoripreemia, kultuur, sport sport sport minu hinges ja südames on |
| postitas Katrjuss kell 18:25 |
|
|
|
| kolmapäev, jaanuar 23, 2008 |
| ma olen peaaegu nagu Erika Salumäe |
| kõik algas sellest, et ema sai omale sünnipäevaks rattatrenažööri (või kuidas neid nimetataksegi). terve pere juubeldas rõõmust ja lubas kohe sportlikuks hakata. mina muidugi ka. nii ma siis ühel õhtul sinna otsa ronisingi, suure entusiasmiga loomulikult. alguses oligi päris mõnus. nii umbes kümme minutit. 20 minuti pärast ma olin juba igavusse suremas. sest no kaua sa ikka ühe koha peal väntad niimoodi. ümbrus ei vaheldu ja peagi on kange soov minna teise tuppa vaatama, et mis seal ka põnevat toimub. seetõttu ma otsustasin, et 20 mintsa on täitsa paras aeg treenimiseks. pärast ma sain muidugi oma eratreeneri käest teada, et vähemalt tunni peab väntama, et kasu oleks. st ma teadsin seda muidu ka, aga lootsin, et äkki saab ikka vähemaga. tuli välja, et ei saa. nii ma siis võtsin ja võtsin seda hoogu, et päriselt treenima hakata. kuni tänaseni. mõtlesin, et kaua võib, ja panin jalga jõuluvana toodud ekstramegasuper treeningsokid, nende otsa tossud (jaa, mul tõesti on olemas päristossud), selga trenniriided (et oleks nagu päris trennis ikka), muusika kõvaks ja ronisin ratta selga. alguses oli okei. aeg läks kuidagi kiiresti isegi. igavuse peletamiseks üritasin lugeda, aga see oli suhteliselt võimatu. nii ma seal siis väntasin ja väntasin ja iga hetkega vihkasin üha enam seda ratta küljes olevat kella, mis minu meelest aina aeglasemalt ja aeglasemalt edasi läks. vahepeal tundsin ka, kuidas mu varbad ära surid. saate aru - VARBAD. tagumikust ma saan veel aru, aga varbad. nagu mismõttes?! igastahes olin ma rõõmus, kui aeg lõpuks täis sai. kui ma end sadulast maha vinnasin, pidin peaaegu samamoodi pikali käima nagu Bridget Jones seal päeviku filmis, mu tagumik lihtsalt oli otsustanud ära surra. palju õnne talle igastahes. aga kõigest sellest vaevast hoolimata hakkan ma nüüd usinasti treenima. sest olgem ausad - Peking pole enam kaugel. ja samamoodi ka pekid. igastahes palju edu mulle teie poolt! Sildid: Peking pole kaugel, sport sport sport minu hinges ja südames on |
| postitas Katrjuss kell 19:59 |
|
|
|
| esmaspäev, jaanuar 21, 2008 |
| hõrk korteriphartey kerges tekiila ja rummi kastmes |
peale nädalat Hiiumaal oli mul natuke tunne, et ma pean taaslinnastuma. ja kuna Jaagup saatis mulle pisut ähvardusmaigulise sms-i (mille üle ma tegelikult naersin muidugi), ei jäänudki mul suurt muud üle, kui peale Kertti juublit korteripharteyle minna.
kui me kohale jõudsime, olid peaaegu kõik juba seal. noh, nagu ikka see meil käib - saabume, kui peo igavam osa juba läbi on. õnneks valati kohe tekiila välja ja mõne aja pärast hakkasid kostma ka Youtube´ist parimad musikaalsed pärlid, millele järgnes terve hunnik muusikat meie tavapärasest peolistist. see kõik tähendas seda, et tants ja trall kestis kuskil kella seitsmeni hommikul, ja sisaldas minimuusikali "Ostke entsüklopeediaid!", tantsuliigutusi piimaauto laulule, tekiilat Sprite´iga, minust inspireeritud uut tantsuvõtet "Estonian flag", kaklusi, veel ohtralt tekiilat Sprite´iga, karglemist, laulude kaasaüürgamist, rummi koolaga, hingetuksvõtvaid nalju, dekolteedesse ja püksi jäätükkide loopimist/toppimist, limonaadi, veel rummi koolaga, viimaseid tekiilariismeid, veel tantsu (ka oakotile nõrkenuna lasin ma end koos oakotiga paremate laulude ajal Kärdil tantsupõrandale vedada/tirida/sikutada/punnitada - pühendumine missugune!), ratastoolitantsu, nalju, naeru ja kõige selle lõppedes neljakesi ühte voodisse vajumist, mis tähendas põhiliselt külili magamist ja üheaegselt asendivahetamist ja umbes nii neljatunnist und. ja kohutavat hommikust avastust, et süüa on absoluutselt mittemidagi. õnneks vedasime end Kärdiga "Hella hunti" sööma ja siis ägisesin ära koju magama.
praegu mu keha valutab täiega. isegi selline piirkond nagu kaela tagumine osa. põlveots on räigelt paistes ja valus ja ma juba kujutan ette, et kuidas see muundub kauniks sinakasrohekaslillaks. kusjuures ma ei tea isegi, et kust ma sain selle, sest hoolimata nendest täitsa suurtest alkokogustest, ei olnud ma just eriti purjus (ilmselt tänu metsikule tantsule), ja ei tantsitunud (ega lasknud end tantsitada) üldsegi ei kapi ega laua ega mingi muu asja otsa. noh, eks see müstika muidugi pisut lahenes Kärdiga vesteldes, kes ütles, et tal on kanni peal räige sinikas. meenus, et voodis ma olin talle jalaga tagumikku andnud miskipärast. kummaline on muidugi see, et minu arust toimus see kõik teise jalaga. aga see selleks.
mis ma lõpetuseks öelda tahan on, et mõnus pidu oli ikka. ja me siin natuke mõtlesime teha ühe peo, uue aasta oma täpsemalt, selle va rotiaasta puhul. eks paistab, mis ja kus ja kas.
igastahes ma lähen nüüd lõpuks omale mantlit õmblema, sest lumi pidi tulema ja hea oleks ju soojas olla selle puhul. sii ja leiter, djuudz!Sildid: hurmav naer, mul on maailma parimad sõbrad, piiiduu, purjuki raske elu, vaata kuidas tantsin läbi elu |
| postitas Katrjuss kell 13:22 |
|
|
|
| neljapäev, jaanuar 17, 2008 |
| perekond targad |
ma sain just teada, et me oleme Madisega peaaegu kaksikud. nimelt selgus, et ma polegi ainuke, kes arvas, et "Good Will Hunting" tähendab "Hea läheb jahile". Madis mõtles vanasti, et see tähendab "Hea tahte jaht", mis muidugi kõlab oluliselt paremini, kui minu mõistuse sünnitis, aga eks ta on ka kaks aastat vanem ja seega tunduvalt targem.
ja jah, kunagi ma tulen siit välismaalt (ehk Hiiumaalt) ära koju ka.Sildid: me oleme normaalid |
| postitas Katrjuss kell 23:00 |
|
|
|
| kolmapäev, jaanuar 09, 2008 |
| mina olengi see, kellel on surres kõige rohkem asju |
mulle ikka päris meeldib, kui saab terve hunniku asju suhteliselt vähese raha eest. nii me šoppasimegi end Kristiga Viru keskuses hingetuks ja koju minnes pidime ostumaniakkide maine vältimiseks osad kilekotid teiste sisse toppima.
veel tahtsin ma öelda, et mismõttes Andres Maimik must möödudes mind pikalt vaatama jäi ja muigas. üldiselt, kui ta järgmise filmi minust teha kavatseb, siis köhigu aga raha. seda vist tähendabki (mugandustega) see mu tänane Orksi footšõn, mis lubas, et ma pärin terve suure varandusehunniku. jee, ma ütlen.Sildid: ma olen normaal, me oleme normaalid |
| postitas Katrjuss kell 18:11 |
|
|
|
| esmaspäev, jaanuar 07, 2008 |
| saab end jälle paksuks süüa, ajee! |
| Maiks eile ütles, et ma täna surmkindlalt ja ilmtingimata oleksin kell 16 kodus. mina ei saanud aru, et miks ja mis värk. aga Maiks käis peale. et peab olema. ja et ma pärast ei kahetse, kui olen. eks ma muidugi naersin ja ütlesin, et okei siis. ja noh hea oli, et ma olin. Mart, kes oli käinud hetkeks Hollandis läbisõidul, tõi meile Maiksilt kirja ja vahvleid. no neid iirisega. õnneks Maiks vahvlipakkidega ei koonerdanud ja ma saan end nüüd jälle natukene paksemaks süüa. ühtlasi naudin ka kingitust H&M-st, milleks on ümbrik. elu on suurepärane. jeppii! Sildid: iiting disooder, jei, minu väike koopia |
| postitas Katrjuss kell 16:08 |
|
|
|
|
| taevast kukub lume tükke |
| eks ilmselt sellepärast, et isa viis eile köögis kasutult seisnud Salvoka keldrisse pikutama. Sildid: jei |
| postitas Katrjuss kell 13:47 |
|
|
|
|
|
