ma nägin täna öösel pika ja segase une jooksul ära ka filmi "Darjeeling limited". huvitav on see, et ma päriselt pole seda filmi kunagi näinud.
ühtlasi tuli välja suurepärane tarkusetera, et mees mõtleb munniga, oluline on, et ta sinust mõtleks.
ja nüüd ma kobin õmblema, et välismaad oma suurepäraselt kauni välimusega šokeerida. loodetavasti ei korralda ma seetõttu Hollandis massimõrva. vähe tõenäoline muidugi. muhahahaa.
Madis loeb just Vilmarile, kes selle pärast espetsiaalselt helistas, ette ajakirja JOU suurt armuhoroskoopi. rõõmustasin. minu töö nende meestega on tehtud.
kõik algas sellest, et Jaagup ütles, et ma teeks talle sabakuue. mina muidugi esialgu kahtlesin, et kas ma ikka saan sellega hakkama. eriti veel viie päeva kiirusel. ja puiklesin vastu. a siis ma mõistsin, et ikka väga põnev ja uus ja huvitav kogemus, ja olin nõus. puhkasin rõõmsasti Hiiumaal ja tagasi tulles asusin aga asja kallale. õnneks väga kaua aega ei võtnudki (küll aga mõnusaid öötunde). ja valmis ta saigi. (tahtsin vahepeal öelda, et kes aga tahab, ma kohe õmblen talle asju, et saada rämerikkaks ja siis hakata maailma valitsema. muahahhahaha!) seda muidugi oli vaja tähistada ja kuna Jaagup oma tagumiku juba linna oli vedanud, ei saanud seda ju raisku lasta (tagumikku muidugi) ja nii me krabasime ka Kärdil kannist kinni ning asutasime end Džuuksurisse, olles enne lasknud end mu emal hellitada peenutseva veinipitsiga, mis matka kohe eriliselt lustlikuks ja hurmavast naerust rõkkavaks muutis.
Džuuksuris valisime loomulikult sellise koha, et meil oleks pidev ülevaade, et kes on kohal, kes tulevad ja kes lahkuvad. seetõttu nägime ka meie kuulsusest klassivenda, kes ütles, et nii tore, et kolm teletupsu on endiselt koos ja et me näeme väga head välja, ja teist mitte nii kuulsat klassivenda, kes ei öelnud vist midagi, aint patsustas meid rõõmsasti. ja siis veel mõningaid meie toredaid booifrende. kuulsusest klassivennaga õnnestus isegi kaks korda vestlemises skoorida, kuigi teisel korral ta alatult hakkas hoopiski ühe oma tuttavaga rääkima, keerates meile põhimõtteliselt näkku oma kaunid kannikad. aga ega me pole ka papist ning ei heitunud sellest kohe üldse, vaid võtsime hoopiski kuulsuse kannikatega jutuotsa üles, paludes neilt ühtlasi ka autogrammi. oh seda põnevat vestlust!
pärast Džuuksurit käisime Levikast ka läbi, kuigi ema just paar päeva tagasi espetsiaalselt oli meile südamele pannud, et me külastaksime ikka kauneid kohti ja väldiks õudsaid urkaid ehk siis seda sama va Levikat. Kairit, kes siin ükspäev küsis, et kas prouad enam Levikas ei käigi, seal muidugi polnud, ja nii me tulime peagi tulema. ega sellega muidugi veel hurmav nali ei lõppenud. alates sildist "Linnahalli sadam", arutasime pikalt, et kas see võib olla Sadam Husseini teisik ja mingipärast läks meie vestlus seepeale üle soomekeelseks, jätkudes nii kuni mu koduni ja seal all tänaval veel edasigi pikka aega. õhtu lõpetasime tõdemusega, et vabalt võime hakata soome keele tundidega raha teenima - meie räägime soome keeles, inimesed kuulavad ja pärast annavad meile selle eest raha. lihtne!
laupäeval aitasin teha isa juubeli ettevalmistusi ja ühtlasi olin end eelnevalt lasknud Ilmaril ja Kärdil veenda (ja ühtlasi neid veenda, et ma tegelikult ei vihka Ilmarit) minna vaatama Muraka rappatedremängu. seetõttu pakkisin aga asjad kokku ja kimasin peale suurepärast ja humoriaalset teatrietendust "Eksituste komöödia" raba poole.
eks meil esialgu muidugi oli väike äpardus ka. nimelt pidime kokku saama Pärnu mnt Maksimarketi juures. terve tee sinna me arutasime, et miks me küll seal kokku saame, tee läheb ju mööda Narva mnt-d. poodi kohale jõudes helistasid meie kaasmatkajad ja ütlesid, et nad kohe väljuvad. väljusidki. kahjuks ühes teises Maksimarketis, ühes teises kohas. ehk Peterburi mnt omas. oh seda naeru. egas siis meil jäänudki muud üle, kui Oonurme poole kihutama hakata.
Oonurmes kohtusime kultuurimajas (vist oli. või oli rahvamaja) ka ülejäänud matkalistega ja pärast kerget õhtueinet leppisime entusiastlikult kokku, et paneme kõik oma äratuskellad viieks helisema, et siis hiljemalt kuuest rabasse minna. siis oli veel väike õhtušnaps ja uni võiski tulla. õnneks tõusin külmast lõdisedes üles juba vist umbes pool viis (kui mitte varem) ja ootasin kannatamatult, et millal küll kellad helisema hakkavad, et saaks üles tõusta. kahjuks läks veel aega. aga oh seda rõõmu, kui saabus päästev tirin. end valmis seades oli tore avastada, et nii teistes ruumides kui ka õues oli tunduvalt soojem, kui seal, kus meie magasime. oo mõnu.
esimeste päikesekiirte saatel asusime autoga teele, et peagi metsa äärde jõuda, kust siis hardas vaikuses (mida katkestasid vaid kaheksa inimese sammud ja riidekahinad) edasi rabasse liikuda.
rabas oli põnev. seda enam, et olin seal esimest korda. nii vara hommikul oli vesi kõik jäätunud ja liikumine oli tõeliselt kerge. ei mingeid vesiseid õnnetusi ega kummikukaotusi. vaid meie ja eemalt kostuv tetrede kudrutamine. kahjuks tegime kõikidest püüdlustest hoolimata vist liiga palju lärmi, sest tetresid me ei näinud ja mõne aja pärast polnud neid enam ka kuulda. kahju muidugi. (aga otsustasime matka lõpus paari nädala pärast uuesti proovida. eks siis paistab, kas õnnestub meil see või ei.)
pärast ebaõnnestunud tedrevaatlust sõime ja siis otsustasime rabas veidi ringi sumbata. just nimelt sumbata. hommikune päike oli kõik jää ära sulatanud, mis tähendas, et sissevajumise tõenäosus oli tunduvalt suurem. eks ma mõne aja pärast sain aru ka, et kuidas natuke targem liikuda on, ja nii piirdus mu lähim tutvus rabaga vaid paaril korral kinni jäänud mõlema kummikuga ja ühel korral ka tasakaalu tagasisaamiseks maha pandud käega. jalad jäid kuivaks. eks muidugi suur abi oli ka sellest, et Kärt ja Sass mu läheduses käisid, siis sai ikka vahepeal nende käest tuge ja väljatõmbamisabi.
ühesõnaga, rabas oli mõnus! milline vaikus! (noh, kui välja jätta meie jutuvada ja kõrvulukustavalt laulda röökivad linnud) ja milline loodus. ainsad tsivilisatsiooni olemasolu tunnused olid üle taeva lendavad lennukid. ja milline suurepärane lõunasöök keset mülgast. eks muidugi lõpuks viskas see pidev mätta otsast mätta otsa hüppamine üle ka ja kui lõpuks äraminnes kuiva metsa jõudsime, hüüdis mu sees küll miski üsna kõvasti hurraa! eks tagasitee oli ka päris valus. Merleke pidi minema Tartu bussile ja nii me kimasime omateada kõige otsemat teed (vähemalt kaardil) tagasi, jõudes üks hetk arusaamale, et kui kõik arvestused õiged on, on meil alles jäänud 15 km läbimiseks aega 45 minutit. tõeliselt suurepärane uudis, eksole. õnneks olid kõik arvestused valed ja autod ootasid meid peaaegu järgmise käänaku taga. oh seda rõõmu siis, mis lahti läks. natuke end suurest rõõmustamisest kogunud, asusimegi tagasiteele, mille ma suuremas osas lihtsalt maha magasin.
igatahes. rappa lähen ma loodetavasti veel vähemalt korra. ja mingi aeg lubas Sass meid ka Laagri koobastesse kaasa võtta. ja üldse teada anda, kui uusi põnevaid matku korraldumas on. kes oleks osanud arvata, et minust saab selline mõnus matkasell! (ilmselt ka mitte mu lihased, mis homme ägisemata liigutamast keelduvad ja ma seetõttu terve päeva lamamisasendis veetma pean). eks ma siis jälle kirjutan oma põnevatest loodusseiklustest. fredjüssitamise ja reinmarandamiseni!
käisin siin oma "mõnusas" Põhja Rimi kodupoes. muidugi läksid kohe närvid läbi ka. küsisin 120g sinki, mille peale müüja pööritas silmi ja pidi imestusest pikali kukkuma. viskas siis suure singikangi kaalule, näitas ühte osa sellest ja küsis, et kas siuke tükk sobib. mina ütlesin, et ma ei tea ju, palju on 120g. mis peale müüja teatas, et kust tema seda peaks teadma?! ligines teine müüja, kellele mind teenindav müüja teatas silmade pööritades, et küsiti 120g sinki. teine müüja ütles, et see tükk, mida ta näitab, on 200g. siis minu müüja vähendas ja küsis, kas sobib. ma ütlesin, et okei. kaalus ära. oli 110g. sarkasmi pritsiva häälega küsis, et kas peab mulle 10g juurde lõikama või. mina, viisaka inimesena, ütlesin ei. (Kristi pärast ütles, et ta tahtis küll ja öelda). pakkides kommenteeris veel teiselegi müüjale, et näe, 110g tuli ja ei tea, kas oleks ikka pidanud selle 10g juurde lõikama. ausalt öeldes tahtsin ma seda müüjat lüüa. no krt, ise ta töötab seal ju! peaks ju enamvähem teadma, et palju on umbes 100g, et sinna siis natuke otsa panna. ja üldsegi, tema asi ei ole minu ostusid arvustada. fakk. vähemasti saab nüüd süüa.
ma käisin Hulludel Päevadel. kaks korda. natukene on küll piinlik. enda vabanduseks võin öelda, et mõlemal korral läksin ma sinna ikka asja pärast, mitte et "oo, see siin on nii odav! oi, selle ma pean ostma! vaata, seal on üks täiega odav asi! oi, mis odavus see veel on!"
esimest korda läksin tossude pärast, mis kahjuks olid minu kohalejõudmiseks juba ära ostetud (kahtlustan vanamutte!). õnneks teadis Kärt üht teist poodi, kus oli juba pikemat aega hull päev (seda nii hindade kui ka müüjate poolest - no ei ole vaja kliente nii vaadata, et miks te mul puhata ei lase ometigi!? vaevu julgesin oma suurust küsida).
täna aga käisin lennukipileteid ostmas. saabusin poodi juba kuskil veerand üheksa ja nautisin rahulikku liiklemist, sest ostjaid peaaegu polnudki. seetõttu ei läinud närvid ka läbi ega midagi. kahjuks oli see kõik petlik. kui ma jõudsin Finnairi müügipunkti, tervitas mind terve hunnik inimesi, kes kõik ka tahtsid kuskile lennata. sain infotädi käest numbri ja vaatasin tablood. minu nr oli 524, number tablool - 470. mõnus. keegi kõrvalt küsis ja sai teada, et parimal juhul läheb umbes tund, et laua taha saada. mu mõnu kohe suurenes. täitsin ankeedi ära ja jäin ootama. tabloo numbrid liikusid edasi õige vaevaliselt. mind tabas kibestumus. kuni minust möödus üks naine, kes küsis, et kas ma tema järjekorra numbrit tahan. vaatasin, mis nr tal on. 482. muidugi tahtsin! peaaegu kohe sain ette ka. ja nüüd olen õnnelik lennukipiletite omanik. Holland ja Maiks - hier kom ik!
pärast muidugi vaatasin poe ka üle ja, nagu ma juba Kärdile ütlesin, surin räigesse piinlikkusse, kui nende nõmedate Hullude Päevade kottidega koju jalutasin. loomulikult loobusin ma teest läbi kesklinna ja ignoreerisin kõiki neid hurmavaid pilke, mis mind saatsid. vähemasti sain isegi naerda, kui nägin Stockmannist eemalduvaid naisi, kes endi vahel 24-rullist vetsupaberi pakki tassisid.
vot. nüüd ma lähen Hiiumaale oma närve puhkama ja kosuma. et olla valmis gigantpingutuseks, mida nõuab mult Jaagupile viie päevaga sabakuue tegemine. elagu tulevased magamata ööd!
eile jalutasime Madisega Stromkale. saime rannas vaevalt oma tagumikud pingile maha toetada, kui meile ligines noormees, kes küsis, et kuidas läheb, ja hakkas rääkima sellest, et Tiibet vabaks. Madis, hea inimesena, kuulas tähelepanelikult ja rääkis kaasa. mina, halva inimesena, naersin salli sisse. kui noormees tõmbas kotist välja kaheliitrise plastpudelis õlle ja meilegi pakkus, saime aru, et aeg on lahkuda. mul on hea meel, et mu friigimagnet töötab endiselt.
täna käisin džuuksuris. Diants lasi mulle pähe Baileyse-armoomiga juukselakki. lõhnan nagu alkass. mõnus.
