| teisipäev, veebruar 17, 2009 |
| kas keegi nägi, kuhu täpsemalt mu aju voolas? |
eile oli minu elus suurim rõõmupäev. kõigepealt sain ma ära süüa kaks hiiglaslikku lihakäntsakat. juba see ainuüksi tekitas minus enneolematu heaolutunde. (või oli see baarikapimaitselisest viinapitsist, mis me kohe alguses söögiisu tõstmiseks ära jõime). ma ei uskunud, et võib veel paremaks minna. aga võis! nimelt oli eile see ajalooline päev, kus Jaagup lõpuks ometigi näitas meile ära sellise filmi nagu "The Star Wars Holiday Special", juhatades eelnevalt filmiõhtu sisse mõnusa "Starcrashi" torpeedostseeniga. jah, ma ütlesin tõesti, et mõnus "Starcrash". ühtlasi otsin endiselt, et kuhu mu aju küll kukkus, kui ma esimesed viis minutit "Star Warsist" ära olin vaadanud. ma täiesti kujutan ette meie nägusid, kui arvutiekraanil ilutses karvane perekond, kes omavahel häälitsedes suhtles. esimesed 5 minutit. järgnevad 5 minutit. veel 5 minutit. ja veel. ja veel. ei aidanud õlu. ei aidanud peen Prantsuse portvein. ega üks teine peen portvein. ei aidanud vahepeal vetsu hiilimine, lootusega (vähemalt) pool filmi seal maha kükitada. (Jaagup pani loomulikult selleks ajaks pausi peale, et ma MITTE MIDAGI sellest filmist maha ei magaks). mitte midagi ei aidanud. ajude äravoolu ei olnud võimalik takistada. ja ees oli veel tunde seda filmi. filmi, mis tekitas põhiliselt küsimuse, et mida helli?! mu aju lõpetas mõtlemise. karvane perekond ekraanil tegevust ei lõpetanud. filmile ei aidanud kaasa ka muusikalised numbrid. kui välja arvata minu jaoks filmi eredaim hetk - ülevaade tavapärasest õhtust baaris. loomulikult lauluga. õnneks oli baaridaam minu lemmik "Kullakeste" naine. ja miskipärast see stseen omas ka nagu mingit mõtet. küll muidugi iseeneses. jättes kõrvale asjaolu, et see baariosa juhtus filmis reaalajas ja seda vaatasid telekast mingid teised tegelased. või midagi sellist. ma tundsin, et ma jään iga hetkega aina lollimaks ja lollimaks. toimus täielik taandareng. teksti kuulamise lõpetasin juba alguses. pildi jälgimiseks pidin pingutama, konsentreerumisvõime oli kerge kaduma. kui see film ükskord lõppes, ei jäänudki muud üle, kui püsti tõusta ja plaksutada. suurepärane! palun nüüd hävitage see film (or šud ai sei - peaaegutuumarelv) igaveseks. maailm on piisavalt kannatanud.
et meid sellest šokist välja tuua, näitas Jaagup pealevõtuks filmi "The Aristocrats". esimesed 15 minutit ma ei saanud midagi aru. mismõttes ma mõistan, mida nad räägivad. mismõttes ma ei pea pingutama, et filmi jälgida. mismõttes inimesed ei ole karvased. mismõttes ma olen rõõmus, kuuldes sõnu ****, ****, ****. müsteerium.
öösel koju sõites naersime Kärdiga sisuliselt terve tee. ja arutasime, et see "Star Wars" on nagu absurdinali - täiesti ajuvaba, aga samas nii kohutavalt naljakas. jah, ma pole kunagi enne nii halba filmi näinud. loodetavasti see jääbki nii.Sildid: aju jäi koju, film mu arm, sõbrad hoos |
postitas Katrjuss kell 08:37  |
|
|
|
| pühapäev, veebruar 15, 2009 |
| Norra juhhei! |
| igastahes Kärt nüüd parem mingu Äässi elama, sest ma ostsin endale just tema juurde küllasõidupiletid ära. nüüd pean hakkama veel elamisraha koguma. mõnusat elu mulle teie poolt. Sildid: oh seda matkaselli, oo rõõm, reisida on mõnus |
| postitas Katrjuss kell 21:12 |
|
|
|
| teisipäev, veebruar 10, 2009 |
| tavaline |
| mul on hea meel, et ma olen kolleegiga, kes asub must nii umbes kolme meetri kaugusel, terve päeva MSNis rääkinud. ühtlasi mõtlesime välja uue palga - miimimumpalk. see on miinimumpalgast veel väiksem palk, mille esitab sulle miim. oh huumorit. Sildid: hurmav naer, kaunitarmehed, töö |
| postitas Katrjuss kell 16:07 |
|
|
|
| neljapäev, veebruar 05, 2009 |
| kui kassid on ära |
siis hiired lõpetavad selle näo tegemise, et nad töötavad, ja asuvad hoopiski nalju tegema. ma olen juba mõnda aega oma meestöökaaslastega naeru vihtunud. ja ei pea arvutiekraani netilehekülgi kiiresti mõne _eriti_ tähtsa Wordi või Exceli dokumendi vastu vahetama, kui keegi tuleb. ühtlasi vahin Youtube´ist siiditrükkimisvideosid ja ootan särke. mõnus elu.
hiljem: ma teadsin, et pole hea mõte oma töökaaslastega üha rohkem ja rohkem suhtlema hakata. nüüd nad muudkui teevad mu kulul nalju ja pugistavad naerda. lollid, ma ütlen!Sildid: hurmav naer, kaunitarmehed, töö |
| postitas Katrjuss kell 10:46 |
|
|
|
|
|
