| laupäev, mai 17, 2008 |
| tsautsau ja zänkz kala eest! |
nagu täna välja tuli, lähen ma esmasp nii umbes kaheks kuuks Rootsi. ärge siis mingeid paskaaklusi tehke vahepeal. või siis tehke ja andke mulle neist kõigist aga julgesti teada!
mölin ja räme naer teile minu poolt. ja metsad aga mühisegu!Sildid: ma olen normaal, oh seda matkaselli, reisida on mõnus, töö |
postitas Katrjuss kell 23:15  |
|
|
|
| reede, mai 16, 2008 |
| krt, Juhan Ulfsak on ikka täiega seks! |
praegugi veel ei saa ma normaalselt hingata.
muud ma ei tahtnudki öelda.Sildid: kaunitarmehed |
| postitas Katrjuss kell 12:49 |
|
|
|
| neljapäev, mai 15, 2008 |
| seksielämä on laiffi! |
ega peale seda, kui ma olin terve õhtupooliku seksist rääkinud, ja öelnud, et tahaks hullult krõpsu ja siis seletanud, et noh seda söödavat ikka, et ega peale seda tõesti ei olnud muud võimalust, kui kuulda küsimuse "Lähme poodi?" asemel "Lähme voodi?". ma olen ikka pervert. mõnus!
hiljem: ma tahtsin veel öelda, et selleks, et te must homsel peol väga palju puudust ei tunneks, kavatsen ma teile koguaeg helistada ja möliseda ja siis öö läbi rämedalt naerda. muhahahaha, head pidu teile minu poolt!Sildid: ma olen normaal |
| postitas Katrjuss kell 20:47 |
|
|
|
| neljapäev, mai 08, 2008 |
| Holland on ikka täiega leuk ää! |
üldiselt seda, mis nüüd kohe siin järgneb, soovitan ma põhiliselt lugeda neil inimestel, kellel pole elu. lihtsalt sellepärast, et ega ma oma reisist rääkides lühidalt küll teha ei kavatse. kui juba, siis ikka nii pikalt, et kes lugema hakkab, loeb ikka kõrge või ülikõrge vanaduseni välja. seega, võtke aga külmkapp kõrvale endale ja hakkab pihta.
seda ma juba ükskord kirjutasin, kuidas ma oma pere nimekaimult piletid ostsin. eks ma enne muidugi mõtlesin ka ikka pikalt. sest esiteks ma viimati sõitsin lennukiga siis, kui ma olin täitsa väikene, ja teiseks olid need sõidud Saaremaale, mis ei asu just väga kaugel teises maailmaotsas, ja kolmandaks olen ma natukene klaustrofoobik. ühesõnaga saabus mulle ajukramp paljast mõttest, et ma pean esimest korda kohe üksi ja ümberistumisega reisima. tegelikult muidugi polnud hullu midagi - ma olin eelnevalt piinanud nii Maiksi, Kristit, oma vanemaid kui ka Finnairi kodukat ja teadsin ilmselt lennukisõidust tunduvalt rohkem kui paljud teised (oh seda mu suurepärast põhjalikkust!).
igastahes panin ma endale kella kolmeks helisema ja ärkasin peale kahetunnist und suurest reisiärevusest pulksirgena. õnneks läks kõik suurepäraselt, sain end ühtlasi õnnitleda selle puhul, et tõusin nii vara selleks, et 20 mintsa Helsingisse sõita, ja selle puhul, et Amsterdami lennukis mu kõrval üks valus paarike istus, kellest mees oli mõnus pervo ja peale pikka magamist pohmellisena üles tõusis ja sellise näoga oli, et ta kohe oksendab mu peale, aga õnneks jõudis enne ikka vetsu, ja pärast seda tellis endale kohe õlle ette, mille ta poolenisti põrandale kallas. ühtlasi oli mõnus ka see, et ta mind terve allesjäänud reisi iharalt vaatas ja oma kätt peaaegu mu põlvel hoidis, hoolimata kõrval istuvast tunduvalt nooremast naisest, keda see kõik ei paistnud ka üldsegi huvitavat. millegipärast olin rõõmus, kui lõpuks kohale jõudsin.
Schipholis ma tegin kõik samamoodi, nagu inimesed ees, ja jõudsin õnnelikult tsoonist välja. ei jõudnud eriti ringigi vaadata, kui mingi maniakk mul juba röökides kaelas rippus ja mind ära kägistada üritas. inimesed ümberringi muidugi naersid. natukese aja pärast sain aru, et tegemist on Maiksiga, kelle nägu lausa helendas suurest õnnest. endal muidugi oli ka väga rõõmus - ikkagist üheksa kuud pole kohtunud ju. no ja siis ma nägin ühtlasi, et mu vanematel ka õnnestus kenasti kohale jõuda, ja nii me panime edasi rongi peale ja Amsterdami ja hotelli.
kõigepealt muidugi peab ütlema, et ma läksin Amsterdami teatava eelarvamusega, sest paljud on öelnud, et see on selline igav linn ja midagi pole vaadata ja ühesõnaga täiesti mõttetu. noh, alguses natuke oligi. ma ei saanud päris täpselt sotti ka sest linnast. midagi nagu häiris (ja see polnud maas vedelev prügi ja koerajunnid, millest ma ühe ka kenasti oma tossu külge astusin), aga ma ei teadnud, mis see on täpselt. kuni me läksime peatänavalt kõrvaltänavatele ja üldse mujale linna uitama. siis ma sain aru, et õu kuulge, te ei tea ikka midagi, sest see linn on täiesti suurepärane! mõnusad tänavad, mõnusad majad, kanalid, toredad inimesed, jalgrattad (mille alla on igal hetkel võimalik jääda, eriti õnnestus see mu emal, kes mitu korda karjatades jalakäijate teele tagasi hüppas ja ühel korral isegi titevankri alla jääma pidi. meie, tema julm perekond, naersime muidugi koguaeg) - kift noh! ilmselt kui ma olekski sinna peatänavale kopitama jäänud, arvaksin ka samamoodi, et igav.
no vot. ja nii me siis uitasime seal ringi tunde ja kilomeetreid ja pärast oli selline tunne, et pliiiiis keegi, vea mind hotelli või muidu ma suren siia. muidugi keegi polnud nõus ja nii ma pidin end ikka ise kokku võtma ja peale mõningaid seiklusi linnakaardi lugemisega jõudsime ka hotelli tagasi, et kotina voodisse kukkuda ja notina hommikuni magada.
hommikul varakult sai suurepärast hommikusööki, mis koosnes põhiliselt erinevatest kuklitest ja pakimarmelaadist, ja siis aga jällegi linna peale. kuna 30. aprill on Hollandis Kuninganna päev (Koninginnedag), tähendas see seda, et linnas oli metsik hunnik inimesi ja siis veel natuke. kohe olime natuke hirmutatud nende masside ees, kes kõik võisid ka tahta Vincent van Goghi muuseumisse minna. õnneks kuulasin trammis pealt vestlust kohalike ja turistide vahel (mis ei toimunudki kohalikus salakeeles, mida meist aint Maiks vabalt mõistab) ja sain teada, et tänane päev on just suurepärane, sest kõik pidutsevad mööda linna ja kedagi ei huvita muuseumid. rõõmustasime.
pärast mõningasi kemplemisi isaga, kes järjekindlalt väitis, et me oleme täiesti vales trammis ja sõidame täiesti valesse kohta, jõudsime kenasti Museumplatzile ja pisut isa üle naernuna jätsime ta mõneks ajaks oma transpordikaarti vahtima ja mõistatama, et kuidas see nii on, et tal täiesti absoluutselt õigus polnud ja me tema arust valedest kohtadest hoolimata õigesse kohta saime.
van Goghi (mille pärishäälduse ma alles Hollandis teada sain) muuseumis oligi täitsa vähe inimesi ja nii läks sissesaamine libedalt, millele aitas kaasa ka see, et ma polnud kaasa võtnud ei nuge maalide lõhkilõikamiseks ega ka värve ja pintsleid nende ülevärvimiseks ning seetõttu läbisin turvaväravad edukalt.
muuseum oli mõnus. mulle on koguaeg van Gogh meeldinud ja nii ma siis vahtisin seal neid maale, suu ammuli. uskumatult ägedad ikka! allkorrusel oli ka John Everett Millais´ näitus, mis avaldas ikka samuti suurt muljet (ja mitte ainult tema "Ophelia"). pärast muidugi külastasime tõeliste turistidena ka muuseumipoodi ja nagu mu ema on, suutis ta selle väikese aja jooksul, mil me ta korraks üksi jätsime, leida sealt poest üles veel kaks eestlast, kellest üks oli töötaja ja teine tema küllasõitnud sõber. vestlesime nendega pisut ja liikusime tagasi linna peale, kuulates pisut välikontserdil Anouki ja siis sukeldudes tagasi Amsterdami linnamöllu, mis tähendas pidusid igal võimalikul nurgal ja suurepäraseid inimesi, kes kõikjal tantsisid. ühest nurgatantsupeost võtsime meiegi osa ja ma sain kõigile oma suurepärast tantsuoskust demonstreerida. võib öelda, et kõik olid otseloomulikult kadedusest rohelised.
nii me jalutasimegi hilisööni linna peal, kuni enam ei jaksanud, ja siis läks Maiks kohtuma oma sõprade Märteni ja Augustiniga ja meie orienteerusime tagasi hotelli. seekord täiesti edukalt. ja muidugi kordus jällegi see voodi ja koti ja noti osa.
hommikul rääkis Maiks meile, kuidas ta koduteel kohtus meestega, kes teatasid, et mida teie eestlased siin teete, ja vestles siis nendega mõned tunnid mõnusasti. kuidas see täpselt oligi nende sadamate ja eestlastega..
pärast hommikusööki pakkisime aga asjad kokku, kirjutasime end hotellist välja ja kobisime oma kehad bussile ja sõitsime Keukenhofi. seal saime muidugi ka esimest ja viimast korda selle aja jooksul vihma kaela ning ära tuli ka üks müristus ja vist isegi välgusähvatus. et siis ilm saaks tagasi päikseliseks muutuda. (Maiksi sõnul seal pidigi nii olema, et ükshetk on viis mintsa vihma ja siis on jälle päike või siis päikeseline ilm muutub ülikiirelt vihmaseks ja siis jälle tagasi ja nii see ilmaringkäik neil seal käib. põhimõtteliselt neli järjestikust päikselist päeva pidi olema tõeline ime. õnneks meil muidugi läks väga hästi ilma suhtes). ja nii me asutasime end ringkäigule mööda tulbiparki ja ahhetasime iga peenra ääres lillede kaunidust ja pildistasime rohkem kui pool fotoka mälumahtu neist täis ja ahhetasime ja ohhetasime veel. ühtlasi käisime ka ühes sealses veskis, et tulbivälju vaadata, aga kahjuks oli keegi kuri inimene ilmselt võika naeru saatel kõik tulbid just ära niitnud või midagi muud nendega teinud, sest seal polnud enam mingeid välju ja põld ainukesena laiutas nukralt. nojah. (tegelikult nägime suuri välju ikkagi - maanteel sõites). tujutõstmiseks võtsime ette hiiglasliku Belgia vahvli (rääkimata Stroopwafelitest, mida me pidevalt ka sõime) ja suhkrumürgitusest toibununa hakkasime tagasi väljapääsu poole liikuma. siin ka üks Keukenhofi suurimaid vaatamisväärsusi, lilledest moodustatud Teletupsud:
Keukenhofi järel asetasime oma kehad bussi ja siis rongi ja jõudsime Amersfoorti, kus Maiks koolis käib, ja sealt edasi Hoevelakenisse, kus elab tema vahetuspere. esimesena kohtusime Maiksi vahetusvanavanematega, kuhu mu vanemad elama jäid, ja seejärel vahetusvanematega, kuhu mina Maiksi toa põrandale elama jäin. peale mõningat vestlust vahetusvanematega, mis toimus põhiliselt kohalikus salakeeles ja oli täis pidevat nendepoolset naeru, saigi läbi meie kolmas päev (ütlesin seda aint selleks, et need lugejad, kes siinkohal veel elus on, teaksid, et jäänud on veel neli päeva täis detailseid kirjeldusi mu üliülipõnevatest seiklustest välismaal) ja me läksime magama, et järgmine päev laenutusest auto võtta ja siis Hollandis ringi sõita.
kuna hommikusöök toimus vahetusvanavanemate juures ja erinevalt meie perest on seal moes ülimtäpsus ei jäänud meil Maiksiga muud üle, kui tõeliste hollandlaste kombel jalgrattaga kohale kimada. üldiselt teadsime me kohe, et see on üks tõeliselt halb idee. Maiks seletas mulle ära, kuidas see pakikale istumine käib ja ma üritasin seda siis ka teha. nii mõned korrad. kuni ma lõpuks suutsin ühe kannikaga peale hüpata ja siis teist pingutades pakikal ka püsida, ise Maiksi keelamisest hoolimata suurest naerust vappudes. (naerukeeld oli muidugi seetõttu, et siis hakkas Maiks ise ka naerma ja nii me pool teed vänderdasime mõnusasti. ka Maiksi vahetusema naeris pärast meie seda minekut pikka aega). tõeline homeernaer (mis kestab ka praegu sellest kirjutades) toimus muidugi alles hiljem. nimelt siis, kui täiesti unine Maiks otsustas sõita ratta ja meiega seal peal läbi ühe ülikitsa koha. loomulikult lõppes see sellega, et kõige alla kukkus Maiks, tema peale ratas ja siis mina. me ei suutnud end pikka aega üles saada, sest lihtsalt võimatu oli naermist lõpetada. pärast vaatas Maiks üle oma sinikad ja vääksus terve me Hollandi-aja, et kui valus tal ikka on ja et ta näeb välja nagu dalmaatsia koer. minul oli õnneks katki ainult peopesa. või noh, nii ma alguses arvasin, kuni ma mõned päevad hiljem oma kintsu peeglist nägin ja seal maailma kõige rõlgemad ja suuremad sinikad avastasin, mis ühtlase reana mu jalga katsid (või õigemini katavad, minnes üha koledamaks ja suuremaks). igastahes oli väga naljakas ka kogu ülejäänud aja, kui me sellepeale mõtlesime. seda enam, et õhtul rattaga koju tagasi sõites õnnestus see meil jälle - maja juurest välja keerates keerasime otsejoones naabrite hekki. õnneks järgmisel päeval seda üle vaadates ei olnud seal meiekujulist auku.
hommikusöök söödud läksime Amersfoorti auto järele ja peale mõningasi sekeldusi saime masina kätte ning asutasime end sõidule Alkmaari, kus pidi olema suur juustulaat. seal oligi, aga kahjuks ta lõppes just ära enne, kui me kohale jõudsime. siis meil ei jäänud muud üle kui linnas ringi vaadata ja Hollandi peaaegu rahvustoitu - friikartuleid - süüa (sellega meenus, et me proovisime ära ka ühe suhteliselt kõige halvema söögi, mida on võimalik teha. selleks olid croquette´id. Maiks juba enne hoiatas meid, et need on tõeliselt väkensid. tal oli muidugi õigus. need nägid välja nagu midagi, mida keegi on juba korra söönud. või siis sööjate abistamiseks läbinärinud. väkk! ja kohalikud söövad neid koguaeg ja kiidavad taevani. miks, ei saa ma kahjuks aru. nojah, eks kama ole ka üks plökens ilmselt teistele). sealt edasi sõitsime Põhjamere äärde Egmond aan Zeesse, kus laskusime alla valgele rannale (oo, mis kaunis kujutluspilt teil nüüd peas kõigil loodetavasti tekib) ja jalutasime mere ääres natukene edasi-tagasi, et siis edasi sõita Edamisse.
Edamist on teadupärast pärit mõnusad juustud. nii me ei saanud ka vastu panna ja ostsime endalegi sealt terve hunniku juustu. ühtlasi jalutasime linnas ringi ja imetlesime väikseid ja armsaid maju ja nunnusid tänavaid ja kanaleid (see viimane oli nüüd küll uudis, eksole) ning panime edasi Volendami, mis on merelinn. jalutasime linna peal ja sõime merelinnale vastavalt kala, mille nimetusi me pingsalt välja üritasime mõelda eesti keeles, aga nagu selgus, siis täiesti valesti (nt üks kala, mille nimi kõlas nagu kammeljas oli tegelikult tursk). ühtlasi tahtsime minna vaatama ka Hollandi tõeliselt kuuma staari Jan Smiti poodi, mis müüb kõikvõimalikke temaga seotud esemeid, aga kahjuks ei leidnud seda üles ja pärast küsides selgus, et see jääb justtäpselt vastassuunda (Maiks ütles, et eelmine kord, kui ta Volendamis käis, küsisid nad ka poodi teed ühest poest, kust anti spetsiaalne kaart kohe, et kuidas sinna saab. jah, tegemist on suuuuure kohaliku kuulsusega). dämet muidugi, ma oleks kindlasti sealt endale terve hunniku meeneid ostnud.
järgmisel päeval väntasime taas vahetusvanavanemate juurde hommikusöögile (seekord õnnestunult) ja kimasime edasi Amersfoorti, kus Maiks näitas meile oma kooli ja kohta, kus päikselise ilmaga pikutada saab.
sealt edasi sõitsime Utrechti, kus Maiksi vahetusvanaisa käskis meil kindlasti ära käia ka leierkastide (või tänavaorelite, otsetõlkena) muuseumis. kohe läksimegi. õnneks juhtusime just nii, et algas ringkäik, kus lasti leierkastidest kauneid viise ja giid rääkis sinna kõrvale ka põnevaid lugusid. sain teada, et ühel ei olnud midagi teha ilmselt, sest ta tegi sellise leierkasti, mis koosnes klaverist ja kolmest viiulist. õnnitlesin seda meest mõttes. tegelikult oli muidugi täiega äge. osadesse sai isegi raha sisse panna, et siis hurmavat muusikat kuulata. kasutasin seda võimalust kohe ja panin tööle ühe, mis koosnes jällegi kellegi, kellel polnud eriti elu ja midagi teha, peenikeste detailideni välja nikerdatud lõbustuspargi platsist. õnnitlesin ka seda inimest.
muuseumist läksime edasi Utrechti ilmselt suurimat vaatamisväärsust vääriliselt vaatama ehk siis St. Martin´s Domi, mis on kirik (ütlesin ma igaks juhuks). kui see ehitati, moodustas ta risti. nüüd on mingi osa vahelt puudu ja tekkinud on kaks eraldi ehitist. kirik seest oli muidugi vägev. hästi kõrge ja võimas. ma polegi siukses enne käinud kunagi, ma arvan. jättis sügava mulje küll. tahtsime minna ka torni linnavaadet vaatama (umbes nagu Oleviste tornist saab vaadata), aga kahjuks oli see mingi turismituuri raames, mis läks iga tunni tagant ja oli massiliselt huvilisi täis. meil oli ka suhteliselt vähe aega ning seetõttu otsustasime, et kes tahab, see läheb linnavahele tuuritama, ja kes tahab, see läheb šopingusse. muidugi meie Maiksiga läksime šopingusse. sain talt ka kiita selle eest, et ma olen ostmises tõeliselt kiire. nt kingapoes ma läksin poodi sisse, nägin õigeid kingi, leidsin oma suuruse, proovisin jalga ja ostsin ära. ja seda kõike vist alla viie minuti. ma arvan, et see on šoppamise maailmarekord. naiste arvestuses.
no igastahes, kui me olime end segaseks ostelnud ja poodelnud, pidime tagasi Hoevelakenisse kimama, et osa võtta õhtusöögist Maiksi vahetusperekonnaga. loomulikult oli söök väga njämmi - hõrk kana-singi-spinati pasta. ljürpsljürps. (ma loodan, et siia kohta jõudsid just parasjagu need, kellel kõhud korisevad, ja kes suurest lugemishuvist pole raatsinud sööma minna.)
pärast sööki jalutasime Hoevelakenis ja pärast kimasime Maiksiga rattal kohalikku pubisse (sest ta vahetusisa käskis meil sinna ilmtingimata minna), mille nimi oli midagi sellist nagu Bibbelbubbel. seal eriti palju rahvast polnud, aga sellest hoolimata võtsime siiski õlled ette ja istusime ja vestlesime mõnda aega. kuni enam ei viitsinud ja otsustasime hoopiski rattaga öises Hoevelakenis ringi sõita. see oli taaskord muidugi natuke vale otsus. Maiks lasi ka mul proovida, et kuidas on sõita nii, et üks istub pakikal. kõigepealt muidugi ei saanud kuidagi edasi. poolenisti muidugi sellepärast, et me olime maas naerust kägaras. või kui saingi natuke sõita, toimus see vängerdades ühest tänava äärest teise ja lõppes suurest naerust vappudes. lõpuks sain muidugi käppa ka selle sõitmise ja siis läbisime ilmselt mingi terve hunniku kilomeetreid. õnneks oli väga lõbus koguaeg.
järgmisel päeval ootas meid ees terve päev Maiksi vahetusperega. kõigepealt sõitsime autodega ühte linna, mille nimi mul ei meenu (ahaa, ma just vaatasin linke pannes järele ja see oli Dordrecht), ja siis läksime sealt veebussi peale, mis viis meid mööda jõge (või siis oli see järjekordne kanal) Rotterdami. veebussisõit oli mõnus, seda enam, et lõpuks oli ilm ka tõeliselt kõrvetavaks muutunud ja päike säras täiega (pärast särasin ka mina näost ja kaelaaugust ja turjalt, sest mind tabas minu iga-aastane ärakõrbemine loomulikult). Rotterdamis istusime ümber ühele kruiisilaevale, mis sõitis piki Rotterdami sadamat ja ühtlasi rääkis ka mingit informeerivat juttu sadama kohta. tunnistan ausalt, et ma eriti kuulata ei viitsinud, ning lasin end hoopiski päikesel praadida. (nagu eespoolt juba lugeda võis, oli see viga.) pärast paadisõitu läksime Euromasti. ausalt öeldes see polnud pooltki nii põnev, kui võiks arvata. vaade oli muidugi hurmav, aga ma kujutasin ette, et mast on kõrgem. ei olnud. ühel infotahvlili olid ära toodud maailma kõrgeimad ehitised ja meie teletorngi uhkeldas seal rõõmsasti. kahjuks ma muidugi pole teletornis käinud ja ei saa võrrelda vaadet. no kõrguste vahe oli muidugi küll - Euromast on ikka tunduvalt lühem. lisaks on Euromastil veel lisaatraktsioon - päris tippu sai sõita keerlevas aknedega liftis istudes. hea, et me olime enne ära söönud ülimagusa šokolaadi ja et seal liftis õhku ei olnud absoluutselt. kohe oli tunne, et vist see šokolaad väljub kuskile sinna aknale uueks turistide vaatamisväärsuseks. õnneks muidugi jõudsin ma enne alla tagasi ja ahmisin hullunult värsket õhku kopsudesse, et normaliseeruda.
siis sõitsime veebussiga tagasi sinna linna, mille nimi mul endiselt ei meenu, ja võtsime autod ja kihutasime Kinderdijki, kus on terve hunnik tuuleveskeid. täpsemalt oli neid seal vist 19, kõik kenasti vee ääres järjestikku. väga mõnus vaatepilt oli, ausalt öeldes. kahjuks me jõusidme nii hilja, et enam veskisse sisse ei saanud, aga niisama jalutadagi oli kaunis.
muidugi selle reisiosa kõige kaunim osa oli minimuusikal, mis me Maiksiga seal välja mõtlesime. nimelt mul kummitas terve reisi aja The Suni "Kuu on päike". ja kui parasjagu ei kummitanud, piisas nt ainult kellaseieri nägemisest, et hakkaks aga jälle: "...tunduda võib veider, seisev kellaseier...". loomulikult pidin ma selle ka inglise keelde tõlkima, millest peale mugandusi sai: "It may seem weird, that a clock has a beard", mis siis kummitas kogu järgneva aja. sellele samale reale me siis moodustasime ka muusikali, ise taaskord naerust kõverdudes. ma arvan, et ükskord me ikka teeme selle päriselt ära ka - liikumine on ka juba peaaegu paigas ja. kuulsus pole kaugel! ja ega ka Linnahalli broneerimine. ja hilisem pankrot.
no vot. tuuleveskitele järgnes kojusõit, mis muidugi peatus ühes väikelinnas (mis tegelikult vist on siiski küla), sest parasjagu sellel päeval (4. mail) on Hollandis mälestusvaikuseminutipäev II maailmasõjas Hollandi Saksa alt vabastanud kanadalaste (vist olid) mälestuseks ja ka hollandlaste enda mälestuseks. see tähendab seda, et õhtul kell 20 on vaikuseminut, kus kiirteedel ka keegi ei sõida ja isegi linnud hoiavad hinge kinni. seal külas oli ka väike mälestuskõne ja mingid vanaaja riietes sõdurid marssisid. muidugi, nagu ikka, kui peab vait olema, tabas mind tõeline naeruhüsteeriahoog, mille ma endasse pidin suruma. seda nimelt siis, kui üks lipukandja oma lipuga mütaki! keset vaikust vastu mingit toru pani ja pärast lahkudes peaga lippu kinni jäi. raske see oli, aga õnneks suutsin vaikuse säilitada.
ja siis me saime edasi sõita ja jõudsime lõpuks koju tagasi, kus sõime natuke ja jõime teed ja vestlesime vahetusperega ja siis oligi aeg tagasi Maiksi juurde kobida, sest ega järjekordne kella kolmene ärkamine mingi naljaasi ikka ei ole. kobimine oli ka jällegi humooriline, sest lisaks mulle, Maiksile, meie kottidele ja fotokakotile pidi rattale mahtuma ka megasuur kohver. ja kõigele lisaks ei tulnud kasuks ka see, et meil mõlemal olid seljas miniseelikud (vähemasti olid jalas trussikud ja ei pidanud päris Brittney´t tegema). suhteliselt võimatu missioon, aga õnnestus. muidugi nii, et kõik need asjad olid minu otsas ja hüsteeriliselt naerev Maiks kasutas ära mu abitut olukorda ja pildistas selle ka üles:
õnneks jõudsime tervetena koju, et pakkida ja siis varahommikul lennukile kimada. tagasisõit läks hästi, kui välja arvata see, et mu kõrval istus üks soomlasest ema, kelle lapsed istusid mu taga ja just sellel hetkel, kui ma magama olin jäämas otsustasid, et suurepärane on hakata röökima ja mu tooli peksma. ja nende ema see ka eriti ei huvitanud muidugi. vähemasti alguses. pärast ta vahetas ühe lapse mu kõrvale ja edasi oli mõnus vaikne. ja siis oligi lõpuks ka Tallinn ja kodu.
vott siuke lugu siis. põhimõtselt ma loodan, et ma niipea ei reisi. sest ma kirjutasin seda siin kolm päeva, eksole. ei, misasja, NELI päeva. täiesti kohutav. loodetavasti tulevased põlved ikka väärtustavad seda kirjutist, et mu pingutused asjatud poleks. ühtlasi ma õnnitlen neid, kes siia lõppu välja jõudsid. võite moodustada "Maailma kõige pikema blogisissekande lugemise edukalt läbinute tugirühma".
ühesõnaga DOEI!Sildid: hurmav naer, minu normaalne perekond, minu väike koopia, naised hoos, põnev elu, reisida on mõnus |
| postitas Katrjuss kell 14:08 |
|
|
|
|
| reedel jälle rappa |
A.T ja K. K. paaris,
musitasid kahekohalises telgis,
pruudil hakkas paha,
võttis püksid maha,
nende all olid teised püksidSildid: oo loodus |
| postitas Katrjuss kell 11:56 |
|
|
|
|
|
