| kolmapäev, juuni 27, 2007 |
| kõik on okei |
vaatasime maiksiga "112"-te. alles peale seda, kui ma olin rõõmsalt hõiganud, et mind on ka peast õmmeldud, sain aru, et ilmselt see ei ole asi, millest ma peaks inimesi teavitama.
ja ma olen siiani veendunud, et sellest, kui ma ükskord väiksena trepist alla veeresin, et juhtunud midagi. ei juhtunud midagi. ei juhtunud midagi.Sildid: ma olen normaal |
postitas Katrjuss kell 12:02  |
|
|
|
| teisipäev, juuni 19, 2007 |
| haiggge, mis haiggge |
| ega minust oligi naiivne arvata, et see vastik kõhu- ja südapahaviirus koos kõige ebameeldivama minimaalpalavikuga lähebki ühe päevaga üle. ei ole ikka küll nii, et kui järgmine päev on palavik põhimõtteliselt läinud ja vahepeal istumata on võimalik ka voodist teise tuppa kobida, et siis võib kohe linnavahele minna. sest ega ikka ei või küll. ma sisuliselt naersin, kui ema küsis, et kuhu ma nüüd lähen omast arust ja kas ma ei arva, et ma juba esimese kümne meetri peal ära minestan. no kuidas ma minestan, kui ühest toast teise tuppa sain vabalt ju! eks kohe on näha ka, et ma ikka olen niii üliharva haige, et ei teagi, mida see tähendab. eile nt oli lihtsalt võimatu voodis niisama vedeleda ja magada, kui oleks saanud ju igasuguseid asju teha. neid tegemast takistas vaid see, et nii kui ma end püsti ajasin, pidin ägisedes nõrkushooga jälle voodisse tagasi laskuma. aga st, täna siis läksin rõõmsasti välja ja naersin veel endamisi, et ah, tobe ema, mis tema ka teab. no igastahes alguses oligi okei. siis mõne tunni pärast läks süda pisut pahaks ja otsustasin koju ära tulla. teekond "noku" juurest kalamajja näis igavene. koduukse juurdes tabas mind tõeline nõrkushoog. ma ei suutnud kuidagi võtmeid kotist välja tõmmata ja sikutasin neid nagu segane. kui ma lõpuks ukse lahti sain ja end ka trepist üles olin ägisenud, sain aru, et emal on õigus ja ma olen ikkagi haige. nüüd istun siin ja kogun jõudu, et oma vana ja vaevatud keha voodisse vedada. homseks olen küll terve! Sildid: tõeliselt raske elu |
| postitas Katrjuss kell 21:04 |
|
|
|
| pühapäev, juuni 17, 2007 |
| this picture is so brilliant, it´s retarded! |
 pilt nimega "mina ja kuulsus". ja ma pean täpsustama, et see kuulsus pole üldsegi kärt (kes muidugi ka on omaette kuulsus(ega, muhahahahah)), vaid hoopiski (vist oli) prodigy, kelle taustal me poseerime. jep, kell oli tõesti palju ja jep, poes ei olnud rakendunud veel kella kaheksane alkokeeld. ühtlasi vaatasime lõppude-lõpuks ära ka filmi "family guy presents: stewie griffin - the untold story", mis oli oma tõelises valususes tõeliselt valus. päris mitmel korral õnnestus meil tipi ja täpina koos hüüatada, et ei ole võimalik selline film. pärast vaatasime veel vh1-i pealt boogie nightsi videosid. selle saab kenasti kokku võtta kärdi sõnadega: "džiisös, mida te teete?!". einoh, tantsisid, muidugi. meie tantsisime ka, st tegelikkuses tantsisid muidugi põhiliselt meie kõhulihased. ja kuigi me üks hetk avastasime, et oi, väljas on ju päev juba, ei peatanud see meie hoogu enne, kui päike ka juba säras. siis oli küll aeg lõpuks magama kobida.
Sildid: film mu arm, foto, naised hoos, purjuki raske elu |
| postitas Katrjuss kell 20:36 |
|
|
|
| kolmapäev, juuni 13, 2007 |
| piiduuu! |
esiteks me otsustasime teha ühel päeval vahemikus 6. - 8. juuli hasselfesti. seega, piiiduuu! aga eks kõik selgub täpsemalt, et mis ja kus ja kuidas, nii et olge aga valvel (ja et ei oleks mingit hetkelistki valvsuse kaotamist!)
teiseks oli väga mõnus levikast vahelduseks koju tulla nii, et mu riided ei olnudki suitsust läbiimbunud.
kolmandaks, ikka kahju on küll, et me tõeliselt toredate inglise noormeestega täna kell 13 nudistide randa kohtingule ei läinud. palju nalja eilsest kohtingust.
ja neljandaks, folk - hjeer ai kam!Sildid: folk, hurmav naer, kaunitarmehed, peoolee |
| postitas Katrjuss kell 15:22 |
|
|
|
| esmaspäev, juuni 11, 2007 |
| elav vähk |
| loomulikult olen ma nüüd nii punane, et ma võiks võtta kätte tomahooki ja minna ameerikasse indiaaniparki turiste lõbustama. Sildid: tõeliselt raske elu |
| postitas Katrjuss kell 15:52 |
|
|
|
| laupäev, juuni 09, 2007 |
| loomulikult |
täna ma:
- rohisin ja kaevasin peenraid poolalasti sellest hoolimata, et ma olin juba üle kere punane. nüüd ma olen loomulikult veelgi rohkem punane. ja pisut valutav.
- istusin oma selja ära nii, et enam liigutada ei saa. seda taibates istusin vales asendis rõõmsasti edasi.
- mõistsin, et joodav vein ei olnud sugugi väga hea, aga jõin siiski edasi. nüüd on natuke halb.
- ajasin endale sisse terve hunniku komme ainult sellepärast, et see krdi kommikauss oli mu nina all täpselt ja mul polnud ka muud asjalikku teha.
- vihastusin sääskede peale ja sõimasin neid. siis alles mõistsin, et ma saan ju tuppa varju minna. (eile ma vihastusin ka aukliku maantee peale, sest võimatu oli magada, kui iga natukese ajapärast mind umbes meetri kõrgusele õhku hüpitati).
- pesin end külma veega ja ropendasin natuke mõttes. meenusid need suurepärased poola duššid.
- sõin natuke sääsetõrjevahendit, sest üks otsustas seda mulle millegipärast ka näole lasta pisut. siiani on vahendi maitse suus.
aga tegelikult on saaremaal muidugi äge! (kui välja arvata see wifi, mida me siin naabritelt varastame, ja mis vahepeal otsustab mitteeksisteerida). homme saab randa ja veel peenraid kaevata ja veel vedeleda. mõnus ikka küll, ma ütlen! Sildid: saaremaa mu arm |
| postitas Katrjuss kell 23:27 |
|
|
|
|
|
