| reede, detsember 22, 2006 |
| piinlikkuse ots ja äär |
| appi. ma olen 23 ja tunnen endiselt piinlikkust ja häbi, kui ma diivanil magavate vanemate laual olevast veinist omale salaja tubli klaasitäie valan. Sildid: purjuki raske elu |
postitas Katrjuss kell 00:47  |
|
|
|
| teisipäev, detsember 19, 2006 |
| Eesti teater laulab! (ja kuidas veel) |
teatris olid meil kristiga seljas sellised riided:
tunnistan ausalt, et selle pildi tegemine oli loomulikult ka üks põhjus, miks me kärtsuga kohtumisele pisut hiljaks jäime ja siis pärast tibide kombel teatrisse tippimisjooksu tegema pidime.
etendus ehk eesti teatri laulud meeldis mulle väga! vblla ainult see, et lõbusamaid laulukesi oleks võinud rohkem olla. ei, ma ei kurda tegelikult üldsegi, aga mulle lihtsalt pisut tundus, et kurblike laulude osakaal oli suurem. aga noh, nalja sai tegelikult küll ja hingekurbust ka piisavalt, nii et kõik oli tasakaalus. ja isegi üllatusi oli. kasvõi nt see, et ma ei osanudki oodata, et "ta keerutab, lennutab..." kõlab tegelikkuses palju-palju paremini kui see soomlaste äranämmutatud "saaremaa valss" (ja need ei ole tegelikult päris samad, esimene on algversioon ja tunduvalt kaunim, oma osa on muidugi ka laulu taustal).
ja nüüd ma lappasin linnateatri mängukava ja pidin kurbusega/rõõmuga tõdema, et ma olen põhimõtteliselt KÕIKE näinud, vähemasti neid, mis mulle vähegi huvi pakuvad/sid (ja neid pole üldsegi mitte vähe). nüüd tuleb vist teatrit vahetada ja vahelduseks mõne teise teatri mängukava ette võtta.
ja "ma tahan olla öö" tekitas endiselt värinaid. peangi seda nüüd kuulama.
riietusest rääkides lisaks veel nii palju, et ma leidsin just oma toast kristi rasedusaja sukkpüksid, millele ta oli suure kõhu jaoks tekitanud ülaäärde täiesti uudse ja fantastiliselt nutika (vähemasti tema enda arvates) lahenduse. naersin nende üle pisut. ja veel pisut. geeniuseid meie peres jagub.Sildid: foto, huumoripreemia, minu normaalne perekond, minu suur koopia, naised hoos, teater mu arm |
| postitas Katrjuss kell 21:31 |
|
|
|
|
| lumi! |
ega ma aknast välja ei vaadanud küll ega midagi. õnneks maiks helistas ja ütles, et vaadake. vaatasimegi. oligi lumi lõpuks ometigi. õnneks oli ka kärts varnast (ehk siis sealt samast mu diivanilt) võtta ja nii me pärast Matti-filmi läksimegi õue hullama. õigemini küll jalutasime niisama linnavahel ringi, sest lumi oli liiga märg (ja mina liiga rumal, et selga panna suusakostüüm), et sellesse pikali visata. aga mõnus oli ikkagi.
koduteel nägin kahte noort inimest lumes maadlemas ja selle valusa vaatepildi üle pikemalt naermast takistas vaid see, et olin sunnitud koduuksest sisse astuma. kurbusega pidin tõdema, et kahju ikka, et jaan selliseid asju tegema ei soostu. juba siis, kui ma temaga tänaval peotantsu harjutada üritan, ta ainult naerab ja teeb näo, et ta tegelikult ei tunne mind. mis siis veel lumes möllamisest rääkida, eksole. õnneks on terve pikk talv koolitamiseks veel ees.Sildid: film mu arm, hurmav naer, jansa, minu väike koopia, naised hoos |
| postitas Katrjuss kell 03:52 |
|
|
|
| teisipäev, detsember 12, 2006 |
| eelmise PÖFFi saladus |
kuna ma tean täpselt, mida ma tegin eelmisel PÖFFil, siis sellel aastal oleks olnud ideaalne minna vaatama filmi nimega "Sõidutunnid". kahjuks olin ma piisavalt rumal, et see film maha magada. seetõttu rabasin viimastel päevadel hoopiski pileteid filmidele "Transamerica" ja "Paris, je t´aime". ja kärt rabas filmile "Shortbus" . et me saaks pärast öelda, et PÖFFisime täiega. mida ju ka tegime. otsustasime seda ka tähistada (ja ühtlasi merlekese tallinnas viibimist) ohtra kärdi koduveini testimisega. ausalt öeldes pole ma juba ammu niii purjus olnud ja niii palju rääkinud, vahele karjunud, ülerääkinud, mölisenud, mittekuulanud ja selle asemel enda asju edasi rääkinud jm kõnelemisvorme kasutanud. kui see teid natukenegi lohutab, siis hommikul oli mul tegelikult täitsa piinlik (ja isegi siiani natuke on) oma mölapidamatuse pärast ja sellepärast ka, et te ei saanud rääkida neist teemadest, mis teile vblla tegelikkuses huvi pakkusid. igastahes oli tore (vähemasti mul, muahhaha) ja pohmelli ka ei olnud. selle asemel oli kogu järgneva päeva tunne, et ma vist ei saagi kunagi kaineks. mõistsin täpselt, mida kärt selle all mõtles, et temal kainenemise ühes astmes süveneb joobeaste üha enam. aga ma ei kurda ja pean tunnistama, et üle pika aja oli päris mõnus purjutada (ja seades sellega muidugi lastele halva eeskuju, mille pärast ma loomulikult vabandan).
nüüd pean end aga kokku võtma ja tegevuslisti ette võtma, sest millegipärast ei ole selle pikkus üldsegi vastavuses allesjäänud aja pikkusega. ohh neid mõnusaid magamata öid!Sildid: film mu arm, mees sa ei tea kui kiiresti ja kaua ma räägin, naised hoos, purjuki raske elu |
| postitas Katrjuss kell 11:35 |
|
|
|
| neljapäev, detsember 07, 2006 |
| tänase päeva tarkusetera: ära hõiska enne õhtut! |
just paar päeva tagasi uhkeldasin maiksi ees, et mul pole juba aaaammmu tarkusehambad valutanud ja üldsegi nad põhimõtselt ka valutamise ajal ei valutagi. nüüd käin ringi, pool suud valus ja paistes. ainuke lohutus on see, et vähemasti tarkust tuleb mühinal.
ja eile natuke naersin ka selle üle, et hansapank pommitab kärtsu sõnumitega, et ta oma kaardile järele tuleks. nõustusin ka kunagi mingi tudengikaardiga (ma olen ju pehmeke) ja pidin sellele järele minema, aga unustasin ja pilti pealegi ka mul polnud. mulle õnneks ei saatnud keegi sõnumeid. kuni tänaseni. nüüd pean siiski ilmselt end esmalt piltniku juurde ja pärast panka vedama. üldiselt on targem vist suu kinni hoida ja mitte rääkida. siis peab pärast vähem kahetsema.Sildid: hurmav naer, minu väike koopia, minu väikene elu |
| postitas Katrjuss kell 11:11 |
|
|
|
| kolmapäev, detsember 06, 2006 |
| öösel IT ei tule |
| appi! minust võib saada IT-naine. maailm on hulluks läinud! Sildid: töö |
| postitas Katrjuss kell 22:57 |
|
|
|
| esmaspäev, detsember 04, 2006 |
| i do got magic in my dancing shoes - it´s called pain |
| aga mina ostsin endale kõrge kontsaga saapad! esimest korda. muidu kannan ikka madalaid põhiliselt, sest need sobivad ringitormamisega rohkem. aga seekord vaatasid mulle ideaalsed kontsasaapad poes vastu ja ma mõtlesin, et jaa!jaa!jaa! nüüd olengi nende õnnelik omanik. kuna ma polnud kõrgemate kontsadega juba väga ammu käinud, otsustasin alles pimeduse varjus harjutamiseks tänavale sulanduda. klapid panin ka pähe ja muusika kõvaks. et mitte kuulda kontsaklõbinat (oi, kuidas mulle ei meeldi klõbisevad kontsad ja veel vähem see hääl, kui konts mööda asfalti lohiseb) ja inimeste naeru (ma olin arvestanud sellega, et ma võin pakkuda tõeliselt humoorilist vaatepilti). tglt ei olnudki nii hull. enda arvates käisin täitsa okeilt. tõesti harjutamise asi. ja ma võiks vabalt jäädagi kontsadega käima. või vähemasti nii ma arvasin esimese poole teest. tagasitee koosnes põhiliselt sellistest mõtetest, et pidin ma ikka minema nii kaugele ja läheks trammiga tagasi ja krt see asfalt siin nii muhlik on ja krt et ma kuskil madalaid jalanõusid jalga vahetada ei saa (jaa, ma tunnistan - need olid mul kaasas). hambad ristis sundisin end koju kõndima. siuke tunne oli, nagu oleks tunde balletitunnis varvaskingades tantsu vihtunud. kodus ohkasin kergendatult, kui saapad jalast ära sain, lootes täielikule jalamõnule. mida aga ei saabunud. ega saabunud. nüüd ma saangi ainult väikeste sammudega ja lohisedes ringi liikuda. hea seegi, et meil parkett on - libisen päris mõnusasti. nüüd pean veel leidma kellegi, kes mulle massaaži teeks. elagu kontsad! Sildid: minu väikene elu |
| postitas Katrjuss kell 18:53 |
|
|
|
| reede, detsember 01, 2006 |
| päkapikud ei tulnud |
| üle aastate esimest korda ei tulnud. vaatasin hommikul unesegasest peast et kalendrit pole. mõtlesin, et vaatasin valesti ja magasin edasi. unes nägin hiiglaslikke šokolaadikalendreid ja kinkidest punnituvat jõulusokki. naeratasin läbi une. eesootavast mõnust, muidugi. aga tõustes kalendrit ikka ei olnud. suures toas ka ei olnud. ega köögis. ega teistes tubades. kui maiks koju tuli, arutasime, et millest küll sellel aastal selline õnnetus. maiks arvas, et ilmselt sellest, et sokki polnud väljas - päkapikud ei tea ju muidu, kuhu tulla. mul tuli temaga nõustuda. seetõttu otsisingi kapist jõulusoki välja ja riputasin (maiksi soovitusel) suurde tuppa aknale - et ikka eriliselt hästi oleks päkapikkudele näha, et kalendrid tahavad toomist ja sokk toppumist. teist maiksi soovitust ehk aknale sussirivi moodustamist ma seekord täitma ei asunud. veel. selle ma hoian pärastiseks. et kui päkapikkudele tuleb veel tugevamini vihjata komminäljas pailaste olemasolu kohta. Sildid: minu väike koopia, tõeliselt raske elu |
| postitas Katrjuss kell 16:13 |
|
|
|
|
|
